Mustkunstnik: ühel sõul kukkus tüdruku peopessa mündi asemel suur higitilk (4)

„Minu meelest on inimestega manipuleerimine mustkunstnike üks tähtsamaid oskusi nagu ka igasugustel selgeltnägijatel, tähetarkadel ja soolapuhujatel. Ka minu enda suurim eeskuju on Igor Mang. Mustkunstnikel ja tähetarkadel on palju ühist, mõlema tähtsaimad tööriistad on käed,” naerab mustkunstnik Richard Samarüütel (27).

Samarüütli huvi mustkunsti vastu sai alguse 2005. aastal – samal aastal, kui teleekraanid vallutas Jürgen Veberi saade „Trikimees”. „Sel ajal oli Eestis üldse suur mustkunstibuum, sest Veber innustas paljusid noori meelepettel põhinevate trikkidega tegelema. Mina üks nendest polnud ja mind mustkunst ei huvitanud. Olin mustkunsti näinud ainult telekast ja enda meelest olin väga nutikas poiss ning paljude trikkide puhul arvasin aru saavat, kuidas see käib. Kui ma aru ei saanud, süüdistasin filmitrikke või kokkumängu,” meenutab noormees, kes on Tallinna Tehnikaülikoolis õppinud hoopis informaatikat.

„Küll aga innustas Jürgen ühte mu klassivenda, kes näitas mulle koolis trikki, kuidas sõrmus läheb mööda nööri ise üles. Ma ei saanud aru, kuidas ta seda tegi. Olin terve ülejäänud koolipäeva väga ebaproduktiivne – mitte, et ma oleks muidu väga produktiivne olnud – ning kui koju jõudsin, guugeldasin trikki ja leidsin üles, kuidas see käib. Siis hakkasin sama trikki ise harjutama ja paar päeva kooli ei läinud, enne kui selle korralikult selgeks sain,” räägib Samarüütel.