Kilimanjaro tipust kanderaamil alla toodud Cathlin: mõtlesin, kas tõesti on minul ainukesena nii raske (10)

„Hingasin iga sammuga kaks korda sisse-välja. Mõtlesin, kas tõesti on minul ainukesena nii raske ja teistel läheb kergelt. Siis vaatasin, et ka teistel on raske ja mõtlesin, et ju siis peabki nii olema ja läksin kogu aeg edasi,” meenutab Cathlin viimaseid jõupingutusi, et Kilimanjaro tippu jõuda.

„Olime kalju ääre peal ja Ramo ütles, et olin seal tuikunud ja ei suutnud tasakaalugi hoida. Ramo oli ka mu selja taga põlvili kukkunud või öelnud, et tema enam ei jaksa. Mina olin ainult taha vaadanud ja edasi kõndinud. Ise ei mäleta ma seda üldse,” sõnab naine.

Mees räägib, et kraatri juures ütles Cathlin, et ei jõua enam. „Kuigi giid oli meiega, ei olnud midagi teha, me pidime allapoole liikuma, me ei jää ju sinna magama, eriti kui tal on paha olla. Meil ei olnud enam ka palju vett. Utsitasin Cathlinit, et Gilman’s Point’ini (koht Kilimanjaro mäel, mis tähistab lõppu – T.J.) pole enam palju jäänud, kuigi ise tundsin, et see on nii kaugel.”

Cathlin transporditi mäest alla kanderaamil

Cathlin lisab, et sammusid Ramoga väga vaikselt ja aeglaselt. „Ütlesin, et mul on nii halb, et ma ei suuda, jõua ega taha. Kogu aeg läks aina halvemaks ja kõik ütlevad, et peab hästi kiiresti alla saama, aga meil ülemine ots venis nii pikaks. Toetasin õlad keppide peale ja enda arvates olin seal viis sekundit, aga hiljem video pealt nägin, et hoopis kaks minutit. Siis mõtlesin, et kõndisin 50 meetrit, aga video peal oli tegelikult ainult kaks sammu ja puhkasin uuesti.”

Kui lõpuks laagrisse jõuti, oli giid juba peagiid Johniga rääkinud. „Kuna ka Lembitul olid mäehaiguse sümptomid, tuli John meie juurde ja küsis, et mitu käru võtame. Ütlesin, et saadame Cathlini kindlasti minema, sest ta oksendas juba laagris. Ta ei olnud ka midagi söönud ja oksendas lihtsalt roosat vedelikku,” meenutab Ramo.

Cathlin pandi kanderaamile ning neli meest hakkas teda allapoole transportima. „Jäin vist kohe magama, sest algus läks väga laugelt ja ma ei näinud väga midagi. Mingil hetkel hakkas mul paha ja siis nad jäid seisma. Siis jälle magasin, aga mingil hetkel ei olnud olukord enam talutav, sest tee oli väga auklik ja mehed jooksid käruga. Tundsin, kuidas mu pea tagus vastu raami – unustasin ka öelda, et andke mulle padi. Algul lihtsalt hoidsin pead sundasendis, aga lõpuks ei jõudnud ka seda. Mõtlesin, et mu pea valutab nagunii ja miski ei aita, äkki jõuame varsti kohale.”

„Ma olen Cathlini üle väga uhke, ta oli väga tubli,” on Ramo oma elukaaslase pingutuse üle õnnelik.