Foto on illustreerivFoto: Stanislav Moshkov
Tele
10. oktoober 2018, 08:30

„Radar“: uus lootus viljatutele - pea poole kindlamalt rasedaks

Umbes 15 protsenti Eesti paaridest vajab lapse saamisel meditsiini abi ehk kunstlikku viljastamist. Eesti viljatusravi arstid ja teadlased on aastaid teinud arendustööd ja juurutavad uut protseduuri, mis katseklaasi meetodil laste saamise peredele kergemaks võib muuta ning ka maksumaksja raha kokku hoida.

Loodus on nii sättinud, et Jana ja Rene Reheperv loomulikul teel lapsi ei saa. Paar aastat tagasi tegid nad esimese kehavälise viljastamise katse ehk IVFi. “Kui enne oli selline tunne, et mitte kunagi, siis nüüd oli ikkagi selline valgus tunneli lõpus või mingi lootus oli,” rääkis Jana.

Nii alustas paar protseduuriga, mida on läbinud kümned tuhanded Eesti naised. Esmalt mitu nädalat hormoonide süstimist, et keha munarakkude võtmiseks valmis seada. Seejärel võtab embrüoloog munarakud ja viljastab need katseklaasil seemnerakkudega. Pärast kuut päeva inkubaatoris valib embrüoloog silma järgi välja selle nii-öelda kõige ilusama, mis läheb siirdamisele. Seejärel tuleb jääda heale õnnele lootma.

“Meil oli seitse ebaõnnestunud siirdamist ja viimane siirdamine õnnestus ehk kokku kaheksa katset,” ütles Jana. “Mida lõpupoole, seda raskemaks läks emotsionaalselt, sest lootus hakkas vaikselt kaduma ja mul on ristiema, kes on 11 korda IVFi teinud ja tema ei saanudki last lõpuks. See hirm oli mul ka,” rääkis Jana.

Statistikat vaadates oli noore pere mure ka mõistetav. Nimelt jõuab vaid 20 protsenti kõigist kunstliku viljastamise tegijatest sünnituseni. Suurem osa nendest on pidanud nagu Jana ja Rene tegema selleks korduvaid katseid.

Näiteks Anette ja Tom Mandelil kandis protseduur vilja kolmandal katsel. Kahel esimesel korral rasedus küll tekkis, kuid õige pea ka katkes. “Taaskord olid südamelöögid ja siis mõni nädal hiljem oli taas teada, et ei ole midagi, täpselt enne jõule. Ma mäletan, et pärast seda teist katset jaanuaris-veebruaris ma olin just seal täitsa mäe põhjas, söekaevikus,” rääkis Anette. “Kuidagi hästi lootusetuse tunne tekkis, et me ei saagi lapsi, et isegi IVF ei mõju. Juba kahe korraga tekkis see lootusetuse tunne.”

Reproduktiivmeditsiini professor Andres Salumets on aastaid tegelenud viljatusravi uurimise ja arendamisega. Tema sõnul on põhjuseid, miks kunstlik viljastamine sageli ei õnnestu, palju ja pea igaühel erinev. “Üks selline väga oluline probleem, miks kehavälise viljastamise tulemusena rasedust ei teki, on ikkagi see, et nendest embrüotest, mida me saame katseklaasis viljastamise protseduuri käigus, neis on mingisugused geneetilised või kromosomaalsed muutused, mis takistavad selle embrüo edasisist arengut ja raseduse teket,” selgitas Salumets.

Tervisetehnoloogiate arendamise keskuse juhina on Salumets viimased 4 aastat töötanud just selles vaimus, et kunstliku viljastamise õnnestumise tõenäosus oleks suurem. “Tegelikult toimub see embrüote siirdamine natukene pimesi, me tegelikult ei näe embrüo sisse, missugused on selle embrüo geneetilised probleemid ja kas sellest lähtuvalt on rasestumine üldse võimalik,” rääkis Salumets.

Niisiis tulebki kunstliku viljastamise puhul suures osas loota heale õnnele. Tulevik paistab aga kindlam tulevat. Nimelt juurutavad Eesti viljatusravi arstid ja teadlased uut protseduuri, mida kutsutakse embrüo diagnostikaks. “Põhimõtteliselt on meil võimalik analüüsida embrüo enda kromosoome, kas sellest võib tekkida rasedus või rasedust ei teki,” ütles Salumets.

Embrüoloog Elina Haller-Mahlakas rõhutas, et kui embrüo on kromosomaalselt normaalne, siis suureneb tõenäosus, et rasedus tekib ja jõuab ka lõpule.

Lihtsustatult selgitades käib embrüo diagnostika nii: umbes viiendal või kuuendal päeval pärast embrüo viljastamist teeb embrüoloog mikroskoobi all laseriga munaraku kesta väikese augu ja võtab sealt käputäie rakke välja. Nii saavadki geneetikud heita pilgu embrüo sisemusse ja selle kromosoome uurida.

“Kui me näeme, et meil on downi sündroom embrüos, siis tegelikult me ei siirda seda ja siirdame selle, mis on kromosomaalselt normaalne. See tagabki selle, et seda rasedust arvatavasti ei katkestata ja ei anta isegi näidustust katkestamiseks,” märkis Haller-Mahlakas.

Protseduuri juurutamise käigus katsetati seda kahe naise embrüote peal. Mõlemad on praegu oma rasedusega lõpusirgel ning korduvalt nurjunud viljastamiskatseid läbi elama ei pidanud. “Teades tausta, siis ma arvan, et ilma selle protseduurita oleks rasestumine olnud üsna vaevaline või isegi võimatu,” kinnitas Salumets. Tema sõnul võikski uus protseduur olla kõige kasulikum raske prognoosiga patsientidele. “Neil, kellel rasestumise tõenäosus oli enne peaaegu olematu, siis ma arvan, et kogu selle protseduuri kasutamise tulemusena ta võiks tõusta kuskil 30-40 protsendini ühe protseduuri kohta. Kui me võrdleme olematut tõenäosust 30-40-protsendilise tõenäosusega, siis see on märkimisväärne edasiminek,” sõnas Salumets.

Niisiis oleks see protseduur tõenäoliselt näiteks Jana ja Rene kunstliku viljastamise protsessi oluliselt lihtsustanud, kui juba esimesel korral oleks nähtud kõigi embrüote sisse, geneetiliselt vigased kõrvale jätnud ja see õige siirdatud. “Tegelikult tema tuligi siis, kui ma olin just alla andnud mingis mõttes. Vahetasin töökohta ja mõtlesin, et keskendun karjäärile, aga no kasutan need viimased rakud ka ära. Ma enam võib-olla ei lootnud nii palju ega panustanud energiat, ei olnud palju sellist pinget peal ja siis õnnestus,” rääkis Jana.

“Kui sa oled vaimselt tugevam, saad kergemalt selle teekonnaga hakkama, kui sa oled emotsionaalsem. Ma tean naisi, kes ütlevad, et neil on kolm katset ja rohkem nad ei tee,” nentis kolm viljastamiskatset läbinud Anette Mandel.

Ehkki embrüo kromosoomide uurimine on viljatusravis kahtlemata suur edasiminek, ei saa seda pidada imeravimiks, mis ebaõnnestunud viljastamiskatsetele lõpu teeb. Põhjuseid, miks kehaväliselt viljastatud munarakust laps ei sünni, on veel palju.

“Kõik ei ole muidugi embrüost sõltuv. Sõltub ka naisest ja emakast, kuhu me siirdame. Seal on oluline ka see, et oleks avatud implantatsiooniaken, et kui me jääme hiljaks või varem, et see kõik mõjutab,” rääkis embrüoloog Haller-Mahlakas.

Eesti lähenemine viljatusravile on maailmas pigem unikaalne, haigekassa tasub kuni 40-aastatele naistele peaaegu kõik kunstliku viljastamisega seotud kulud.

“Kui rääkida tavalisest IVF-ist, mis Eesti patsiendile võib tunduda täiesti tasuta sellise protseduurina, siis tegelikult riik kulutab selle peale väga palju raha,” ütles reproduktiivmeditsiini professor Salumets. “Kogukulud ühe protseduuri kohta on juba praegu kuskil 3000 eurot”. See tähendab, et kui lapse saamiseks on tarvis teha näiteks 10 kunstliku viljastamise protseduuri, maksab riik selle eest umbes 30 000 eurot.

Nüüd on Eestis aga võimekus analüüsida viljastatud munarakkude kromosoome. See tähendab, et peagi võib ebaõnnestunud katsete suur arv olla minevik ja rohkematest siirdatud embrüodest sünnivad lapsed. “Kogu embrüo diagnostika maksumus Eestis võiks olla 1500 eurot,” rääkis Salumets.

Kiire arvutus näitab, et koos embrüo diagnostikaga kujuneks siirdamise hinnaks küll 3000 euro asemel 4500 eurot, ent uus protseduur on nii palju kindlam, et paljudel juhtudel ei oleks enam vaja teha korduvaid viljastamiskatseid. Seetõttu aitab see ka suures pildis raha kokku hoida. Salumetsa sõnul plaanitakse teha haigekassale ka vastav ettepanek, et uus protseduur oleks korduvalt ebaõnnestunud katseid läbinud paaridele tasuta.

“Ma tõesti loodan, et Eesti tervishoiusüsteem leiab toetust ka nendele naistele, kes seda kõige rohkem vajavad ehk kes on läbinud korduvalt seda protseduuri ebaõnnestunult,” ütles Salumets. Tema sõnul on maailmas palju räägitud ka sellest, et võiks juba esimesel kunstliku viljastamise protseduuril alustada sellega, mille tõenäosus õnnestuda on suurim. Siinkohal tuleb aga arvestada, et embrüo diagnostika tõstab poole võrra kunstliku viljastamise hinda. “Siin tekib jällegi see küsimus, kas teha natuke odavamalt mitmeid ja mitmeid kordi ja väga suure tõenäosusega, et see protseduur ebaõnnestub või panustada juba alguses rohkem ja tõesti ära hoida see, et patsiendid peavad kogu aeg uuesti tagasi tulema ja seda protseduuri kordama,” märkis Salumets.  

Küllap peab sellele küsimusele vastust hakkama otsima haigekassa, kui ettepanek kord nende lauale jõuab. Tõsiasi on aga see, et viljatus on nii meeste kui ka naiste seas levinud probleem ja kunstlik viljastamine populaarsem kui kunagi varem.

“Kui vaadata kõiki paare, siis kuni 15 protsenti kõikidest paaridest vajavad sellist meditsiinilist sekkumist laste saamisel. Kui rääkida Eestist, siis me oleme arvutanud, et umbes 25 000 paari, kes sellist abi vajaksid. Maailmas on muidu selliseid paare miljoneid ja miljoneid,” rääksi Salumets.

Eestis on kunstlikku viljastamist tehtud juba üle 20 aasta ning igal aastal sünnib umbes 600 katseklaasilast. Nii erialaspetsialistid kui ka pered aga nendivad, et viljatusest ja kunstlikust viljastamisest pigem ei räägita. Ühest küljest on mõistagi tegemist isikliku ja intiimse teemaga, mida ei tahetagi maailmale kuulutada. Teine asi aga on negatiivsed eelarvamused, mis asjaosaliste sõnul nii mõnelgi inimesel katseklaasi meetodil saadud laste osas on.

“Ma olen päris jaburaid asju kuulnud,” ütles Jana Reheperv. “Ei saadud aru, et naine on sünnitanud, et ta sai ju katseklaasilapse. Aga see laps ei kasva ju üheksa kuud katseklaasis ja teda ei võeta sealt välja. Inimesed ei kujuta ette, mis see protseduur on,” rääkis Jana.

Ka Anette Mandel on kummastavate arvamustega kokku puutunud. “Ma olen lugenud kommentaare, et mis kõik nendel lastel pärast viga on. Näiteks, et lastele pärineb ka see, et nad ei saa ise loomulikul teel lapsi. Või et IVF-lapsed on kuidagi erilisemad kui tava viisil saadud lapsed. Ma ei ütleks, et nad oleks kuidagi erilisemad. Nad on samasugused, nagu kõik lapsed on,” ütles Anette.

Embrüoloog Haller-Mahlakas, kes iga päev meditsiini abil lapsi saavate paaridega kokku puutub, on selliseid vandenõuteooriaid kuulnud palju. “Minu enda kogemus näitab, et isegi pedagoogid ütlevad mulle, et ega minu lapsed ei ole IVF-lapsed. Nad arvavad, et IVF-lastel on teistsugune käitumine ja nad on raskemad. Kui ma saaks sellest suhtumisest üle, võib-olla räägiksid ka inimesed sellest rohkem. Selleks aga läheb veel aega,” rääkis Haller-Mahlakas. Nii tema kui ka reproduktiivmeditsiini professor Salumetsa sõnul ei ole mitte ükski uuring suutnud seni tuvastada olulisi meditsiinilisi probleeme, mida katseklaasis viljastatud lastel esineks tavapärasest rohkem.

Just alusetute eelarvamuste kummutamise ja viljatuse probleemi esile tõstmise tõttu võiks ning peakski asjaosaliste sõnul sellest ka avalikult rääkima. “Kõik, kes me tegeleme tervishoiuga, ka patsiendid ise peaksid oma nendest probleemidest rääkima. See võimaldaks ka tegelikult rohkem otsustajatel näha, et see probleem eksisteerib ja võib-olla suunata rohkem ressurssi selle probleemi lahendamisse,” ütles Salumets.