Ettevõtjast fitnessikaunitar Mariliis Mia: oh neid rumalaid, kes väidavad, et välimus ei loe! (88)

Mariliisi jaoks on sport elu lahutamatu osa juba pea 20 aastat ning ta näeb fitnessis eelkõige tasakaalu töistele tegemistele ja ambitsioonidele. Hullumeelne tempo on noorele naisele igati meeltmööda. "Mugavustsoonis ei õpi ega arene keegi,“ ütleb Mariliis. Vaata, mismoodi Mariliis seda tasakaalu kõigis oma tegemistes hoiab, mida soovitab hobisportlastele ning mida põnevat peidab endas fitnessimaailm. 

Kui sa peaksid ennast iseloomustama ja ka tiitlid ritta sättima, siis millest sa alustaksid enda tutvustamist?

Ma ei ole end kunagi defineerinud fitnessi või laiemalt spordi kaudu. See on mu hobi, miski, mis on vaimule ja kehale, toetuseks ja tasakaaluks. Aga see ei ole mu elus peamine. Küll aga olen enesele pähe võtnud, et võin teha täpselt neid asju, mis ise tahan. Just neid asju, mis üksteist toetavad, ka viisil, mida teised tihtilugu esiti ei näe.

Olen arutult järjekindel, mõtlen asjad alati väga suures pildis ja loogiliselt läbi ning olen erakordselt töökas, kannatlik ja olemuselt võitleja. Ma ei armasta praalida – teen pigem oma asja ja olen heameelega nõu ja jõuga abiks, kel seda vaja on. Olen erakordselt sügava ühiskondliku tunnetusega ning väga tugeva sotsiaalse vastutustundlikkusega. Sealt ilmselt see soov inspireerida, tähelepanu kui selline mind ei köida.

Tiitlitest. Luiskaksin saja rauaga, kui ütleksin, et minus pole võidujanu. Olen väga võistlushimuline. Seega fitnessist IFBB Rooma Diamond Cup võit möödunud aastal ning maailmameistrivõistluste kuues koht, endast kümmekond aastat  nooremate lavalemmikute kõrval, oli äge küll. Ei vaidle. Aga palju ägedam on New Yorgis Nasdaqil börsipäeva lõpukella helistada ning oma hiigelsuurt nägu Times Square`il näha.

Kuidas selle alani jõudsid? Mis see sulle annab?

Tegelikult võistles minu väga lähedane sõbranna kunagi, siis kui ma veel noor olin eksole, ja ma mäletan maru selgelt end vandumas, et ma iiiiiialgi ei veaks end sädelevates bikiinides lavale. Oh, neid söödud sõnu! Selles, kuidas ise päriselt selleni jõudsin, on üsna mitu tahku. Esiteks. Mulle meeldivad asjad, mis on mulle ebamugavad. Mugavustsoonis ei õpi ega arene küll keegi.

Teiseks, sport on alati olnud see väljund, kuhu end tühjaks maandan ning mis mind laeb – emotsionaalselt ja füüsiliselt. Esimene kord laval olin 2015 kevadel, mis oli tööalaselt ääretult närviline ning pingeline aeg - magasin pikalt vaid unerohtudega, olin väga hädas ärevushäiretega. Võistlemine andis mulle tasakaaluks teistmoodi fookuse ja seda oli väga vaja. Ja tegelikult on see tänini üks olulisemaid põhjuseid võistlemiseks – see tasakaalustab ka kõike muud.

Miks on fitnessis vajalik pronksine välimus? Mis aine see on, mida peale määritakse?

Mõtle oma kehale suvel,  mil sul on suviselt mahepruun jume ning vastukaaluks talvele, mil kere on kahvatuvalge. Hoolimata sellest, et valge nahk ajalooliselt aristokraatlikkust väljendas, on tänapäeva ühiskonnas jume siiski lihtne viis end kaunimana tunda. Tume toon joonistab esile lihasdefinitsiooni ning näeb ka esteetiliselt kena välja. Esteetika ning lihasdefinitsioon on teadupärast väga olulised komponendid fitnessis.

Tegemist on spetsiaalse võistlusgrimmiga ning sellega end muidu mökerdada ei maksa.

Kui kaua see kosmeetika enne võistlust aega võtab?

Grimmimine võtab aega erinevalt. Oleneb kas värvimisega tegeled ise või lased teha nüüdseks juba üsna levinud spray. Viimane on oluliselt kiirem ja mugavam, ent kuivama pead ikka. Enamasti pannakse kihte kaks, aga seegi oleneb näiteks lavavalgusest, kuidas grimm nahale jääb jne.

Kui kaua esitlus kestab ja mida hinnatakse?

Kulturismialadel on väga palju erinevaid aspekte. Näiteks bikiinifitnessis on ülioluline lavalise liikumise, proportsiooni ja ilu harmoonia. See on kaunis tasakaal välisest esteetikast, sportlikkust vormist ning elegantsusest ja naiselikkusest. Hindamine on küll teatud kriteeriumite järgi paika pandud, ent selles on ikka võrdlemisi palju subjektiivset. Just nagu võistlustantsus, näiteks.

Laval sõltub kõik sellest, milline oled sina just see päev- see hetk, kes seisab su kõrval, mis on kohtunike “maitse”. Mõni eelistab veidi lihaskuivemat, teine mõnevõrra pehmemat, mõnele meeldib graatsiline ning sensuaalne, teisele tagasihoidlikumalt elegantne, mõnele blond, teisele brünett. See on ka üks põhjus, miks seda sporti tuleb eelkõige teha endale, vastasel juhul on pettumuse tundel tohutult kerge meie üle võimust võtta. Ka mina, kes ma oma meelest olen vägagi “kaine” selles kõiges, olen lavalt krokodillipisarates maha tulnud.

Kui palju konkurente sul on nii Eestis, kui välismaal?

Bikini Fitness on ülipopulaarne. Venelannad on väga võimsad. Ent siin on ka tähtis aru saada, et tegemist on elukutseliste fitnessitaridega. See on ala, milles on kerge pettuda – kõik annavad ju endast parima. Ent lõppkokkuvõttes ei ole tegemist kaugushüppega, et kes kõige kaugemale hüppab on võidumees või -naine. Fitness on arutult mitmetahuline ja armutu ka tugevamaile vaimule. Aga sellest saab tegelikult aru ainult võisteldes.

Mis on see, mida sa esimesena inimest kohates märkad ja hindad, on see välimus?

Oh seda naljanina, kes väidab, et välimus ei loe. Loeb ikka. Inimene on ju tervik ja me ei näe kellegi sisse esmakohtumisel. Ma näiteks olen hästi intuitiivne – inimene, kas jääb mulle kuidagi kõlama või ei jää. See pole välimus, see pole isegi ju esiti iseloom, pigem see, kuidas kedagi tajun. Esoteerika, eks.  

Kui tihti sa treenid ja kui palju korraga?

Ma olen trenni teinud põhimõtteliselt 20 aastat. Usaldan oma keha ja vaimu – teen nii kuidas tunnen. Ja kuidas elukorraldus lubab. No kui ma pean ikka kell 5.50 lennus olema, sahmerdan päev otsa mööda kohtumisi ja jõuan südaööl, siis ei pressi ka suurima tahtmisega trenni kuhugi. Teed püüdlikult lennujaamas kükke.

Aga tegelikult meeldib mulle trenni teha hommikul, see annab mõnusa põrina sisse päevale. Üle pooleteise tunni kunagi ei tee, jõutrenni mitte. Enamasti treenin viis korda nädalas – mitte et PEAN vaid TAHAN! Samuti olen avastanud HotYoga. Mina, kes ma kunagi endale lubasin joogat mitte iial praktiseerida…

Kuidas sobituvad omavahel töö, kodu/pere ja trenn? Kuidas lähedased sinu harrastusse suhtuvad?

Olen aru saanud, et inimesed teevad asju täiesti erinevas tempos ja rütmis. Mina olen selline üleorganiseeritud masin – ärkan enne kuut,  teen söögi endale ja lapsele, kappan trenni, siis juba töiselt toimetama ja tihti hiliste tundideni. Ma ei vaata telekat, ma ei loe tegelikult laiatarbemeediat eriti, pigem raamatuid, artikleid, vaatan suvalistel hetkedel TED-loenguid jne.

Teen väga palju tööasju lapsega koos, selgitan mis ja miks, tahan, et ta õpiks maailma tunnetama, hindama tööd ja väärtustama inimesi, teadmisi ja aega. Teeme ka süüa koos, käime jalutamas, ehk siis seon koosolemise lapsega kõige muuga.

Treening on osa mu elust, mu normaalsest rütmist. Kui keegi paneks mu fakti ette, et voh, trenn või mina, siis see pole päris õige lähedane. Ma olen palju parem inimene, kui saan and laadida ja koguda. Minule on selleks füüsiline treening. Mu lähedased teavad ning enamasti armastavad mind ja minu hullust. Intensiivne eluviis ei tähenda, et nii peabki, see lihtsalt sobib mulle ja selles ongi minu meelest iva – leida just see tasakaal elus, mis sulle sobib.

Sulle vaadatakse rannas kindlasti järele. Aga mis on kõige imelikum reaktsioon või küsimus olnud?

Ma ei käi rannas. Ilma naljata. Liiati ei pane ma kunagi tähele, kas keegi mind jälgib või ei. Ma pole vist igapäevaelus selline “sekspomm” ka. Eks peale võistlusi tuleb neid “Tsau, sa oled ilus, lähme välja!” stiilis kontakte rohkem, aga enamasti tänan viisakalt ja elu läheb edasi.

On selle alaga tegelemine sind elus mingil moel aidanud?

Muidugi! Maailm on ju väike, keegi ei ela päris isolatsioonis. Ma kunagi muideks hästi pelgasin, et vot ehitan siin omale meeste äris mingit rolli ja mainet, eksole, ja nüüd vean oma poolpalja kere lavale. Aga minu ellu on sattunud väga terve maailmapildiga inimesed, kes on mulle õpetanud seda kõike hoopis teisiti vaatama ja hindama. Nõnda ütles mulle aastaid tagasi üks 70ndates sõber, tõsimeeli üks intelligentsemaid inimesi, keda mul on au tunda: ära häbene ega peida, vaid tee seda uhkusega. Sinu sport, võistlusvaim näitab su tahet, su oskust aega ja tegevusi ülima täpsuse ja süsteemsusega planeerida, end sihikindlalt suunata ja ise motiveerida.

Ma ütleks, et see sport on minust teinud väga palju tugevama aga ka sallivama inimese. Aidanud on see mind ka sel viisil, et inimesed, kes seda valikut ei mõista ega tunnusta, on mu elust ära kadunud. Arvan, et elu on liiga lühike, et end kulutada inimestele, kes sinuga samal lainel pole. Ja ma tõesti väga tahan (jummel, mis mesijutt!) inimesi, aga eeskätt naisi, innustada – võib teha küll kõike, mida tahad! Millal siis veel kui mitte nüüd ja praegu?

Mis veel paneb sul silma särama, millega meeldib tegeleda, mida naudid?

Olen võtnud pähe, et teen asju, kus tunnen, et loon mingit väärtust. Loon ise ja saan vastu ka. Ükskõik milles – töös, suhetes. See on alati kahepoolne. Olin 11 kui ema suri 37aastaselt vähki, peale seda olen olnud sisuliselt üksi. Sellest on kasvanud minusse soov olla hea eeskuju, toetada neid, kes seda vajavad. Mul on hea meel, kui seda saan teha.

Mulle meeldib õppida, inimesena areneda, lugeda. Ja seda enam mõistan üliratsionaalselt kui lühike on elu ning kui oluline on teha asju, mis meid käima tõmbavad ja lükata kõrvale see, mis meid kulutab, ka inimesed. See ei tähenda, et tuleb kedagi tõrjuda ja halvustada või prügikast välja viimata jätta – räägin ikka suurest ümarast pildist. Ja nii ongi.

Räägi veidi oma tööst ka, palun.

Minu taust on tegelikult Tallinna Vesi, kus ehitasin kommunikatsiooni üles ja armastasin seda nagu oma beebit. Börsisuhtlus, kriisikommunikatsioon, turunduskommunikatsioon, vastutustundlikkus, jne. Nii on näiteks minu lapsuke ka kraanivee joomise üleskutse (keegi enam ei mäleta, aga 2011. aastal ei saanud kraanivett naljalt restos juua, liiati polnud see osa normaalsest, läänelikust tarbimiskultuurist).

Igal juhul, see oli mu elu kaheksa aastat ja siis tundsin, et mul on veel ruumi. Asju teha. Olen eluaeg olnud “ehitaja”. Nii ma siis kuidagi jõudsingi ettevõtlusesse. Olen kaasasutaja fintech startup'is Paytailor – mul on maailma kõige lahedam äripartner Rode Luhaäär – me oleme nagu ühe ema lapsed, kaks hullu. Tema eriti.

Ja siis on mul veel päris oma beebi, mille alt olen tegelenud paari Soome ettevõttega ning nüüd Pro Kapitalile abiks. Teemad ikka need, millega TVs toimetasin: strateegiline kommunikatsioon, investorsuhted jms. Ehk siis, mul on väga palju teemasid, mis mind tõesti napakalt üles kütavad. Ja siis ma toimetan mingis oma rütmis ja liuglen kõigi teemade vahel üsna mõnusalt ja sujuvalt. Aga. Suunan end asjadesse, mis mul kõik  tuled põlema panevad. Elu on liiga lühike, et end tühiselt kulutada asjadele, mis ei loe.

Milliste ootustega lähed 13. oktoobril toimuvatele Eesti meistrivõistlustele?

Otsustasin sel sügisel mitte võistelda. Eelmised kaks hooaega olid väga intensiivsed, dieedid pikad – võistlemine on väsitav nii vaimule, kui kehale. Eriti kui ehitad selle kõige kõrval ka oma elu muudes aspektides. Annan hetke rahu. Olen hetkel väga tööalasel lainel. Aga sportlane on sportlane ikka, laval või mitte. Küsimus on ikka mõtteviisis.

Millised on unistused ja püüdlused sellel alal edaspidi? Profiks?

Pean tunnistama, et ma pigem ei mõtle enesele üle seda kõike. Mu elu eesmärk on liigutada muid mägesid. Fitness ei välista seda kõike, pigem toetab. Aga üldiselt ma oma plaanidest ei räägi. Sest ma olen ebausklik. Täiega. Küll asjad lähevad kenasti täpselt nii nagu peab ja vaja.

Kas eesti mehed on sinu arvates pigem sportlikud ja oma keha eest hoolitsevad või mitte?

Eks ikka oleneb ju. Üldiselt on sport levinud, see on tore. Ka see, et lisaks naistele pööravad mehed oma väljanägemisele ning enesetundele tähelepanu. Küll aga näib mulle vahetevahel, et sport avastatakse kuidagi hästi suure hurraaga ja siis läheb see hurraa veidi äärmustesse. No ja siis väsitakse ära. Sport võiks olla orgaaniline osa elust. Nii meestele kui naistele.

Mida harrastajad kõige enam valesti teevad, kui tahavad ennast kiiresti rannavormi ajada?

Kiiresti ongi valesti. See pole sprint.

Kui kiiresti on üldse võimalik kaotada näiteks 3 cm vööümbermõõdust ja kuidas?

Aga misjaoks? Ma ei poolda ekstreemsusi ja see oleks kindlasti sedalaadi ettevõtmine. Minust oleks erakordselt vastutustundetu mingeid universaalseid imenippe peegeldada, sest elu on näidanud, et meis kõigis elab väike salasoovike homseks supervormis olla. Ent kiireid ja püsivaid lahendusi pole olemas.

On sul alustajatele harrastajatele ka mõni universaalne soovitus, mida peaks tegema ja mida mingil juhul teha ei tohiks?

1.     Tee endale selgeks, toitumise baasteadmised, mis on sinu toidulaual ning kui palju Sa sööd.

2.     Liigu! Leia see, mis meeldib ja teegi seda. Olgu siis jõusaal, rattasõit, jooga või ratsutamine. Lihtsalt, aja end püsti ja tee midagi.

3.     Kiireid tulemusi pole olemas. Või noh, on aga need ei ole püsivad.

Sinu parameetreid oleks lugejal ka huvitav teada?

Ma ei mõõda end, ma ei kaalu end. Olen võistluskaalust umbes 3-4 kg raskem. Võistluskaalus ei ole pikaajaliselt mingil juhul tervislik olla! Minult on küsitud, et kas siis, kui ei võistle, oled 10-15 kg raskem. Mina ei ole, sest ma ei taha teha ekstreemsusi – ma tahan ka kaheksakümneselt olla püss tšikk, terve ja eluvaimu täis. Sellele kindlasti ekstreemdieedid, ületreeningud ja muu säärane kaasa ei aita.

50. Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis toimuvad 13. oktoobril 2018 algusega kell 16.00 Alexela kontserdimajas.