Keila-Joa hüdroelektrijaam Harjumaal Keila jõel, võimsus 365 kW. Jaam hakkas elektrit tootma 1928. aastal. Kui alguses andis ta valgust üksnes lossile, siis 1950ndate lõpus valminud juurdeehitis võimaldas toota elektrit ka ümberkaudsetele taludele. Foto: Tiina Kõrtsini
Inimesed
5. oktoober 2018, 21:25

FOTOVAATLUS | Vee vägi Eestimaa hüdroelektrijaamades (16)

Olen alati suhtunud imetlusega vee vägevusse – kuidas kaunist vulisevast ojast saab viimaks energia raske töö tegemiseks. Seetõttu võtsin ette Eesti hüdroelektrijaamade tuuri, valides fotodele jäädvustamiseks välja kuus märga rajatist.

Esimesed kirjalikud andmed vesiveskite kohta Eestis pärinevad 13. sajandist. Esimesed hüdroelektrijaamad kerkisid siia 19. sajandi lõpul. Hüdroelektrijaamad ehitatakse jõgedele, kus paisuga ülespaisutatud vesi paneb langedes pöörlema hüdroturbiinid koos elektrigeneraatoritega. Eestisse on rajatud märkimisväärne hulk hüdroelektrijaamasid, mis maailma mastaabis lahterduvad siiski mikro-hüdroelektrijaamade alla. Mõne aasta taguse seisuga oli Eesti elektrivõrkudesse ühendatud üle 40 hüdroelektrijaama.

Fotovaatlust tegema asudes ma isegi ei teadnud, et Eestis on nii palju vesiveskeid ja hüdroelektrijaamasid. Näib, et iga väikse ojakese peale on midagi ehitatud. Aja jooksul on suurem osa neist muidugi unarusse jäänud ja ajahammas on veskeid kõvasti purenud. Kurb, et paljud ehitised on nii võssa kasvanud, et neist on raske arugi saada, kust vesi voolab ja kuidas kogu süsteem kunagi toimis.

Vesiveskeid on teadagi igasuguseid ja neid ei kasutata ainult elektri tootmiseks. Algul on ju saekaatrid, villavabrikud, jahuveskid ja paljud muud suuremat energiat vajavad masinad vee jõul käima aetud. Kuigi mulle vesiveskid ja hüdroelektrijaamad väga meeldivad, ei ole ma nendega kunagi seotud olnud. Ainult nii palju, et kodukohas Raplamaal on kobras meie ojakesele aeg-ajalt tammi rajanud.

Pildistamiseks valitud hüdroelektrijaamad on lihtsad, kuid vägevad. Vanad hooned on ju ka arhitektuuriliselt armsad – ei ole niisama kast püsti löödud, vaid on vaadatud, et see ka ilus oleks. Kahjuks on tänavune põud aga jõgedest vee peaaegu ära võtnud ja meeletut veemürglit pildile püüda ei õnnestunud. Aga vett on alati tore vaadata ja eriti tore on, kui vesi liigub: soliseb, mühiseb, muliseb, pahiseb, pladiseb...

Droonifotosid tehes juhtus ka äpardusi. Keila-Joal käies räsis seda paika suur tuul, lasin aga sellele vaatamata drooni õhku. Sain lennata vaid mõnekümne sentimeetri kõrgusele, kui droon plärtsti kummuli käis. Seetõttu pidin Keila-Joa elektrijaama külastama teistki korda. Oli ka juhuseid, kus suured linnud tulid drooni lähemalt uudistama ja tõin selle hirmuga igaks juhuks taevast alla.

Üksjagu juhus oli ka see, et just sel päeval, kui mina Sinti jõudsin, hakkas ekskavaator seal kõva tärinaga paisu lõhkuma. Ajalooline hetk sai jäädvustatud.