ARVUSTUS | „Venom“ on halb, aga Tom Hardyl on p*hhui ja see on positiivne! (3)

Välismaine press on „Venomit“ juba terve nädala materdanud ning väitnud, et Ämblikmehe vihavaenlasel põhinev koomiksifilm on suurem katastroof kui too saatuslik õhtu, mil Titanic Atlandi ookeani külmades vetes oma nina suure valge jääkamakaga vastamisi pani. Tegelikult pole asi *nii* hull.

Film räägib loo edukast ajakirjanikust Eddie Brockist, kes satub tõe otsinguil kontakti õela korporatsiooni poolt Maale toodud tulnuk-eluvormiga, mis meie sinisel keral eksisteerimiseks kohalikku elusorganismi vajab. Venomi-nimeline must plöga vallutab luhtaläinud luurelkäigu, ee, käigus Eddie keha ning nii peavadki kaks teadvust ühes kehas hakkama saama.

Samal ajal üritab õela korporatsiooni omanik kogu situatsiooni kinni mätsida, tehes seda kõike hästi valjult ja häbenemata. Ilmekaim näide selleks on vast San Francisco tänavatel aset leidev tagaajamine, kus suureks mustaks kolliks muutuv Eddie põgeneb arvukate mustade džiipide ning nende katustest välja lastud plahvatavate droonide eest. Jah, see kõik on täpselt nii pööraselt naeruväärne, kui see kõlab.

Kogu stsenaarium on kohati loll, teatud dialoogid panevad oma kunstlikkusega pea valutama ning loogikaaugud lausa anuvad vaatajat, et too hõbelinal toimuvale läbi sõrmede vaataks. Visuaalseltki pole film just suurem asi. Arvuti poolt genereeritud tulnuk-molluskid näevad halvad välja ning peale seda, kui nad tänu inimkehadesse peitu pugemisele pisutki mõistlikuma (loe: humanoidlikuma) kuju võtavad, ei muutu asi paremaks.

CGI-plönn on CGI-plönn ja seda on filmi tegijatel raske muuta, kui neil on kergekujuliselt veits, noh, p*hhui. Kivi viskaks ka märulistseenide kapsaaeda, eriti just nendele inimestele, kes vastutavad tolle traditsioonilise lõpubossi alistamisele eelnenud madistamise eest - ekraan oli viis minutit seosetult siia-sinna lendavaid piksleid ja polügoone täis. Võeh.

Venom on kole. Õnneks teeb ta selle puuduse oma iseloomuga tasa. Foto: Outnow.ch

Samas oli kogu teos (pisut sellisel nii-halb-et-on-hea tasandil) otsast lõpuni meeltlahutav. Eelkõige oli tore jälgida peaosas olevat Tom Hardyt, kes tegi iga ekraanil veedetud sekundiga tuju heaks… olgugi, et tõsiseltvõetava ajakirjaniku kehastamine oli tema prioriteetide nimekirjas absoluutselt viimasel astmel. Tegelikult oli tal vist kordades p*hhuim, kui kõikidel eriefektide meeskonna liikmetel kokku, sest mees tegi seda, mida tahtis ning oli näha, et võttis kogu protsessi mõnusa huumoriga.

Tulemuseks on juustune kinofilm, mille ideaalne nautimine käib koos popkorni ja seltskonnaga. Kaks korda järjest ei vaataks, aga reedeseks „kinno ja siis pärast kõrtsu“ õhtuks on Venom enam kui ideaalne.