Raivo Tafenau: olen unistuste saksofonide hankimiseks viina võtnud ja raudteed kokku ostnud (11)

Küsimus on saksofonimängija kurgu ja suu asendis ning selles, kuidas liigub tema diafragma ehk vahelihas. Sellest tulebki isikupärane toon. "Pill on väline atribuutika," muigab Tafenau.  Et enda mängutooni timmida, teevad paljud muusikud tema sõnul oma lihaste kallal jõhkrat tööd. Kui näiteks Ameerika džäss-saksofonist Donny McCaslin mingi noodi puhub, paisub tema kael kaks korda laiemaks. "Fantastiline on jälgida, kuidas saksimängijad on totaalselt erinevad. Sellepärast mulle see pill ka väga meeldib," sedastab Tafenau.

Muusik on intervjuuks oma kodustuudio põrandale ritta seadnud igas suuruses saksofonid: pirakast bass- ja baritonsaksofonist tillukese sopraniinoni, mis toob kuuldavale sopransaksofonist veelgi kõrgemaid noote. Et see pillirivi talle endale kuuluks, on siiski veel unistus – praegu sai Tafenau nii esindusliku rea kokku sõbra abiga, kelle kogust ta on mõned pillid näitamiseks laenanud.

"Põhimõtteliselt suudan ma mängida kõiki neid saksofone. Ka kõige pisemal ja suuremal on võtted ühesugused, kuid nende häälestamine käib erinevalt. Tavaliselt mängitakse sarnase häälestusega pille – alti ja baritoni või sopranit ja tenorit. Bass- ja sopraniinosaksofonid on nišiinstrumendid, neid mängitakse väga vähe," räägib Tafenau, kes mängib ise peamiselt sopran- ja tenorsaksofoni, kuid viimasel ajal üha rohkem ka altsaksofoni. Eelmisel aastal esitas ta ühe pala isegi bass-saksofoniga, kui andis koos Kaire Vilgatsi ja Dagmar Ojaga jõulukontserdi oma algatatud džässiklubis TAFF Club.

Unistuste saksi nimel tuli võõraga viina võtta

Tafenau enda saksofonikogus on sopran, tenor ja kaks alti. Neist eakaim on 1926. aastast pärit altsaksofon, millega mängis varem Valter Ojakäär. "See juhtus minu kätte enne, kui ta siitilmast lahkus, ja ma lubasin talle, et ma hoian pilli töökorras ja elus. See on Hollandis tehtud pill. Kuigi ta ei ole maailmakuulsa firma oma, on ta ülimalt õnnestunud tämbriga," kiidab saksofonist ja märgib, et kahe maailmasõja vahel tehti tohutu palju saksofone, sest džäss oli muutumas popiks.

Tema tenorsaksofon, Pariisis valmistatud Selmer Mark VI, kuulub aga maailma kõige väärtuslikumate hulka. "See on üks väheseid saksofone, mille hind pidevalt kerkib. On veel teatud aastakäigud, 1957–1963, mille pille peetakse eriti heaks. Minu oma on piiri peal, pärit aastast 1964 ehk minuga peaaegu ühevanune," mainib Tafenau.

Ühe teooria järgi kasutas Selmeri tehas sõjajärgselt puhkpillide vasesegus padrunihülsse, mida Euroopas kuhjade viisi vedeles. "See on üks oletusi, miks need pillid võivad nii head olla. Et see ei ole tavaline vask, sest padrunihülsist on pauk ära käinud ja seal toimus mingi reaktsioon. Uurijad ei olegi aru saanud, milles on nende pillide fenomen. Ajaga on nende keemiline koostis muutunud ja Selmer ei ole suutnud enam päris sama häid saksofone teha."

Vähekasutatud Selmer Mark VI saksofonide eest, millel veel algne lakikiht peal, võivad kollektsionäärid küsida isegi üle 20 000 dollari, samas kui Selmeri uus pill maksab 5000–6000 dollarit.

Unistuste saksofon sattus Tafenau kätte puhtjuhuslikult. "Oli aasta 1989 või 1990, mängisin Anne Veski ansambliga Venemaal ja meil oli Stavropolis reisi viimane kontsert. Minu juurde tuli üks kutt ja ütles: kuule, mu sõber müüb kuldset saksofoni, kas sa ei taha osta? Võtsin takso ja sõitsin üksi äärelinna, 30–40 kilomeetrit mööda pimedaid teid ja taksojuhiga, kel ainult kuldhambad suus. Jõudsin sinna korterisse kell üks öösel, koputasin uksele ja küsisin: kas teie müüte saksofoni? Mees oli purupurjus ja see oli üks neist paarist korrast elus, kus ka mina olen pidanud võtma viina po stakanu. Ma ei saanud teisiti, sest ma pidin pikali kukkuma, kui ta pillikasti kaane üles tõstis."

Võõrustaja tõi teise saksofoni ja tandem mängis kahehäälselt Raimonds Paulsi hällilaulu filmist "Pikk tee düünides". Trall käis poole viieni hommikul. "Kujutage ette: te elate viiekordses paneelmajas, kell on kaks öösel ja naaberkorteris mängib keegi kolm tundi kahehäälselt saksi!" naerab Tafenau. Kuulnud, et mees on nõus müüma talle pilli kümme korda odavamalt, kui selle eest saanuks Moskvas küsida, tellis ta takso hotelli ja prõmmis Anne Veski ukse taga, et esinemiste eest raha küsida. "Anne tuli unisena uksele ja ei saanud mitte midagi aru, aga ta tõi mulle raha ja ma sõitsin tagasi, et saksofon ära osta."

Hinnaks oli 2500 rubla, mis oli Venemaal mööda suuri, keskmiselt 4000 kohaga saale käies Tafenau kahe nädala palk. Siis oli pillil veel ilus kuldlaki kiht, mis praeguseks on kulunud, sest omanik on talle tublisti vatti andnud. "Ma olen proovinud kõikvõimalikke uusi pille, aga seda tenorit ei vahetaks ma millegi vastu," on Tafenau kindel.

"Selle tunneb kohe ära, kas pill sobib."

Saksofonide nimel on ta ka äridaam Tiiu Silvesele raudteed kokku ostnud. "Soetasin Balti jaamast 40 tonni ehk pool kilomeetrit raudteerelsse, mis olid just Keila-Tallinna vahelt üles võetud, ja lasin need talle platsi peale sõidutada. Pidin selle eest saama kaks saksofoni, aga rööpatehinguga läks paar aastat aega ja ma muutsin tellimust. Sain hoopis tutika Lada," vestab Tafenau.

Kaks suurepärast pilli olid juba ise tema juurde tulnud – peale Selmeri ka 80ndate Jaapani sopransaksofon, mille ta leidis samuti Anne Veski bändiga Moldovas Chișinăus olles. Ta läks pillipoodi proovima uusi instrumente, ent sootuks paremat häält tegi aknal konutanud räsitud moega saksofon, mille vastu ta andis vahetuskaubaks oma toonase altsaksofoni. Kusjuures,

see on sirge saksofon ja kõlab hoopis erinevalt kui kõver sopransaksofon, mille Raivo on sõbralt näidiseks laenanud. Kõver pill on särisevama, tugevama kõlaga, sest hääl on suunatud üles. Sirge sopransaks on õrnem ja mahedam – hääl on suunatud maha.

Oma uusimagi pilli, teise altsaksofoni, leidis Tafenau tänu juhusele, kui tegi 2008. aastal koos Brasiilia laulja Sergio Bastosega teist plaati. Nimiloo "Contrasting Colors" salvestamiseks proovis Tafenau mitut pilli, kuid ükski ei kõlanud päris õigesti. "Raivo Sersant pakkus mulle üht tuttuut pilli ja see sobis mulle kohe kätte. Mängisin terve loo ühe korraga linti, koos pika soolo ja kogu täiega. Mõtlesin, et siis pean ta ära ostma. kuigi mul otsest vajadust lisapilli järele ei olnud. Sa tunned kohe, kas pill sobib sulle või mitte. Mõned inimesed katsetavad sadu pille, enne kui selle õige leiavad."

Selle aldiga on muidu džässi mängiv Tafenau teinud kaasa klassikakontsertidel, alles hiljuti esitas ta Tallinna kammerorkestriga Jaan Räätsa. Ta seletab, et uutel saksofonidel on intonatsioon täpsem ja lihtsam on näiteks viiulitega ühehäälselt mängida.

Pillid vajavad regulaarselt hooldust nagu autodki. Saksofone tuleb pidevalt õlitada ja iga viie kuni kümne aasta tagant vahetada välja õhukesest nahast padjakesed sõrmistiku all.

"Meil on Eestis saksofoni-MacGyver, kelle nimi on Hando Põlluste. Ta tunneb saksofone läbi-lõhki ja võib kinnisilmi kõik jupid ära vahetada. Võtame näiteks need peened torud saksofoni külje peal – mõistus ütleb, et torusid on lihtne lühemaks saagida, aga see mees oskab need pikemaks teha! Ja mitte nii, et tinutaks midagi juurde, vaid ta venitab need mingi tehnoloogiaga õigesse asendisse tagasi," tunnustab Tafenau. "Mõnikord lendab mingi tükk keset mängu ära. Ainuke mees, kes oskab aidata, on Põlluste."

Päris katki pole ükski pill läinud, küll aga on Tafenau katkise sõrmega saksi mänginud: "Me esitlesime 2003 Sergio Bastosega plaati ja Kadrioru kontserdile oli müüdud üle 800 või 900 pileti. Ma kukkusin eelmine päev nii õnnetult, et sõrmes oli mõra, aga ma ei saanud nii ruttu kedagi enda asemele panna. Mu hea arstist sõber pani mulle pehme lahase, nii et mu sõrm liikus, ja istus ise morfiinisüstiga esireas, et kui asi päris karmiks läheb, siis ta tormab lavale ja paneb mulle laksu ära." Saksofonist usub, et kontsert väga ei kannatanud – see oli suur projekt ja lood läbinisti sõrmedesse harjutatud.

Tüütutest heliredelitest ei pääse

Tafenau ütleb, et kui ta on harjutamistsüklis – näiteks kuumade suveilmadega võttis ta tempo maha –, siis mängib ta iga päev pilli kaks–kolm tundi. Eriti hoolega teeb ta proove kolm nädalat enne tähtsaid kontserte. Samas on ta õppinud, et vaimselt räsituna, kui järjest on olnud palju kontserte, ei ole mõtet üldse pilli kätte võtta.

"Üks asi, mida ma püüan harjutades jälgida, on see, et tähelepanu ei hajuks. Keskendumisvõime on ikka maksimum 15 minutit ja siis tahavad mõtted hajevile minna. Üritan seda kontrollida: paar minutit veel, ja siis veel paar minutit," avaldab Tafenau. "Kahjuks peavad muusikud mängima ka heliredeleid ja pikki noote. See on jube igav, tüütu ja vastik! Aga see pool tundi tuleb jälle leida, sest A-d ja B-d peab endale meelde tuletama. See on nagu maja vundament – põhi peab olema väga hea. Ma olen täheldanud, et kui ma selle rutiini läbi käin, siis on pärast palju kergem muid asju teha."

Tafenau, kes tähistab 11. oktoobril TAFF Clubis 30 lava-aasta täitumist, lausub muheldes, et ei oska enda arust siiani saksofoni mängida. "See tunne saadab mind ilmselt elu lõpuni. Kui ma kuulan näiteks plaate, mida noored ja andekad salvestavad, või vanu Charlie Parkeri plaate, siis seal on komponente, millest minul pole aimugi. Ma ei suuda kõiki neid oma eluaja jooksul omandada. Aga ma arvan, et kui teha tööd kuus kuni kaheksa tundi päevas, nagu mina noorena tegin, siis võib kolme-nelja aasta möödudes juba lavale ronida küll," arutleb Tafenau. "Siis on juba küsimus, kas sa suudad publikut veenda. See oskus peab muusikul olema, muidu jäädki keldrisse harjutama."

Mehel, kes õppis kõigepealt akordionit ja võttis saksofoni kätte keskkooli ajal kooliorkestris, on lavastaaži tegelikult juba üle 40 aasta, kuid murdepunktiks loeb ta 1988. aasta Tudengijazzi. "Seal läksin ma esimest korda suurele lavale omaenda džässbändiga ja meil õnnestus paljusid üllatada. Kaasa arvatud Lembit Saarsalu, kelle käepigistust peale kontserti ma mäletan siiani. Festivali lõpus kuulutati meid selle aasta üllatusbändiks ja mulle anti Estonia laval kassikujuline rahakassa," meenutab Tafenau õhinal.

Selle kassi paneb ta lavajuubelikontserdiks püüne peale postamendile istuma. Justkui aukohale.

Matemaatikaõpetaja laenas koolisaksofoni Tallinnasse kaasa

Pärnu 2. keskkoolis õppides mängis Raivo Tafenau puhkpilliorkestris, mida vedas matemaatikaõpetaja Roland Tammeorg. Esmalt oli tema päralt suur trumm, kuid siis jäi vabaks üks saksofon. "See oli Tšehhi pill. Õpetaja vist nägi minu silmades sära ja mingeid fanatismiilminguid, sest ta andis mulle pärast keskkooli koolipilli Tallinnasse kaasa ja ütles, et too see kevadel tagasi. Isa-ema ei olnud nõus mulle saksofoni ostma," jutustab Tafenau.

Otsa-kooli läks ta õppima siiski akordionit, mis oli lastemuusikakoolist käpas. "Ma arvasin, et saan nii lihtsamini sisse. Saksofoni olin ma ainult ise õppinud. Ma tulin Audrust, minu jaoks oli Tallinn nagu New York ja Otsa-kool maailma tipptase," põhjendab ta.

Pärast sõjaväge otsustas Raivo eriala vahetada. Esimese saksofonitunni võttis ta 21-aastasena ja esimese isikliku pilli – Ameerika saksofoni Conn – ostis Villu Veskilt.

Lennureis viis saksofonilt hääle

Pillidega lendamine on paras peavalu. Kui Tafenau lendas koos klarnetimängija Meelis Vindiga Berliini kontserti andma, sunniti neid oma pillid pagasisse andma. "Ma ei saanud kohe pärast sõitu pilli proovida, arvasin, et kõik on korras. Aga pool tundi enne kontserti vaatasin, et pill on täitsa paigast ära, sealt tuli välja ainult paar-kolm nooti. Ju see oli hooletult suurte kohvrite vahele visatud," oletab Tafenau.

"Hakkasime siis kangutama, üritasime sirgeks väänata ja tagasi panna, mida saime. Kuidagi andsime selle kontserdi ilma veerandi nootideta ära. Ma pidin kogu aeg mõtlema, et asendan need teiste nootidega." Tagasi jõudes läks saksofon pillimeister Hando Põlluste hoole alla.

Vindiga koos reisimisest on Tafenaul jutustada teinegi seiklus: "Minul olid kaasas tenor- ja sopransaksofon, temal bassklarnet ja tavaline klarnet. Hakkasime Londonis lennule minema ja teadsime, et nad lubavad lennukisse kaasa võtta ühe koti, aga teist enam mitte. Panime piletite ettenäitamise ajaks suuremad pillid kuhugi posti taha peitu ja pärast võtsime need sealt ära. Lennujaamatöötaja nägi seda, tõusis püsti ja pistis karjuma: "Hey, you!" Ta hakkas meie juurde tormama: "Te ei tohi! Te ei tohi!" Me panime jooksu nagu väiksed poisid ja ta ajas meid taga." Lõpuks andis agar neiu alla ja muusikud pääsesid kenasti lennukile.

Praegu katsub Tafenau lennata vaid ühe saksofoniga ja väldib firmasid, kes ei luba pilli pardale võtta. "Korra olen ma Brüsselis check-in'i kassa juures öelnud, et ma hakkan näljastreiki pidama – lihtsalt istun siin ja ei söö, kui te mind pilliga peale ei lase. See lend ei tulnud täiski, ruumi oli."

Tafenau teab, et välismaa staaridki võtavad siia lennates teinekord kaasa ainult ühe pilli. Kui esinemisel on vaja mitut instrumenti, uuritakse siinpool, kellel oleks seda laenata. Nii on Tafenau laenanud oma sopransaksofoni Jazzkaare kontserdiks Chris Potterile.

Puuetega inimestele antud kontsert tõi pisara silma

Tafenau 30 muusikuaasta üks kõige erilisem kontserdimälestus pärineb 2005. aasta Pori Jazzilt. See on ühtaegu nii ilus kui ka nukker. "Ma olin festivalil vabakutseline, keda pandi erinevate koosseisudega mängima. Sain alati kätte järgmise päeva kava: mitu kontserti, kellega ja kus. Üheks päevaks oli info, et kell kaks on kontsert kusagil 30 kilomeetrit eemal – mina üksi. Käisin kontoris küsimas, et misasi see on. Seal öeldi, et ah, ära muretse, lihtsalt mine kohale ja mängi midagi.

Kui mind bussiga kohale viidi, siis selgus, et tegemist on puuetega inimeste suvelaagriga. See oli neile üks aasta tähtsündmusi: Pori Jazz tuleb külla! Ja mulle ei antud bändigi kaasa! Nii ma olin oma saksofoniga suure ja täiesti täis saali ees. Nad olid seda kontserti väga oodanud, mul hakkas seda saalitäit vaadates higi mööda nina jooksma. Ma pidin sellest olukorrast välja tulema ja tegin tunnise kontserdi. Nad möllasid, plaksutasid, laulsid minuga kaasa. Me olime nagu üks suur bänd.

Pärast seda olin omadega vaimselt täiesti läbi, nagu tühjaks pigistatud sidrun. Kui ma hakkasin ära minema, siis nägin, et teises koridori otsas seisab üks liikumispuudega mees. Sain aru, et tal on mingi plaan, ja jäin ootama. See oli 30–40meetrine koridor. Ta võttis pikalt hoogu ja tuli siis nagu tuulispask minuni, lõi mulle käe pihku, ütles "Kiitos konsertista!", pani siis sama välkkiirelt tagasi ja ta tardus jälle paigale. Ma arvan, et see inimene ületas iseennast. See oli kõige ilusam ja siiram tänu minu elus. Ma puhkesin pärast seda nutma.

Sellesama emotsiooni pealt läksin ma Pori Jazzi kontorisse ja kasutasin kõiki soomekeelseid roppe sõnu, mida ma tean. Sõimasin nad täiega ja ennast salgavalt läbi. Ma teadsin, et minuga on nüüd kõik. Pärast seda ei ole mind Pori Jazzile kutsutud. Aga mulle lihtsalt ei mahtunud nende suhtumine pähe. Ma ei salli seda, kui asi muutub ainult raha teenimiseks ja kasumile mõtlemiseks. Einstein ütles kuldse lause: "Kõik, mis loeb, pole loendatav, ja kõik, mida saab loendada, ei loe. Nemad unustasid selle täiesti ära.

Kui ma seda lugu teistele muusikutele rääkisin, siis kuulsin, et mingid poolakad olid kohale jõudes tagasi bussi istunud ja öelnud: me ei mängi siin. See on tõsine probleem: meie Ida-Euroopa poolel ei ole millegi sellisega väga harjunud, aga minule oli see esinemine üks elu suurimaid väljakutseid. Ma oleks teinud veel palju kihvtimalt, oleks mulle mõni muusik veel kaasa antud. Selline ükskõiksus..."

Pakub kolleegidele võimalust omaloomingut näidata

Tuleval nädalal alustab seitsmendat hooaega Mustpeade majas tegutsev džässiklubi TAFF Club, mis viitab ühtaegu eestvedaja Tafenau nimele ja ingliskeelsele sõnale tough (sitke, visa). Iga TAFFi kontsert nõuab kõvasti tööd, sest tegu on erikavadega.

Näiteks kontserdil "Käbid ja kännud" astuvad üles bassimängija Taavo Remmel ja tema pianistist poeg Joel Remmel, ERSO esimene viiul Arvo Leibur ja tema lauljast-viiuldajast tütar Marianne Leibur ning Tafenau ise koos trummarist poja Ramueliga. Sarjas "Persona" esitavad Eesti džässartistid oma autoriloomingut. "Nad saavad seda väga vähe teha, kuigi meil ei ole asi veel nii hull kui Soomes, kus on klausel, et kui tahad klubis džässimängu saada, siis pead mängima lugusid, mida kõik teavad. Aga kas inimesed on näiteks mõelnud, et Liisi Koikson kirjutab enda muusikat? Või Kadri Voorand või bassimees Raul Vaigla või trummar Toomas Rull? See on TAFF Clubis õhtu, kus inimesed kuulevad ja mõistavad päriselt, kes see muusik on," räägib Tafenau.

Saksofonisti sügisplaanidesse mahub muuhulgas veel kontsert "Rock'n'Jazz" koos Hendrik Sal-Salleriga ning neli kontserti eri linnades, mis pühendatud tema 55. sünnipäevale.