Blogid

MARILYN JURMANI BLOGI | Ärge muretsege, mul läheb väga hästi! (43)

Marilyn Jurman, 7. oktoober 2018, 13:00
Foto: Marilyn Jurman
Peale eelmise nädala blogi ilmumist hakkasid mulle helistama ja kirjutama murelikud linnakodanikud, kes uurisid, kuidas mul ikka läheb.

Sattusin isegi veidi segadusse, millest siis võõrastel inimestel selline äkiline huvi minu käekäigu vastu, kui avastasin, et paar blogi refereeringut, olid veidi vales suunas pealkirjaga, nagu mul ei läheks hästi. Vastupidi, mul läheb paremini, kui mul kunagi on läinud. Ja kuna olen saanud vahel äärmiselt õelaid kommentaare ka teemal, et ma pidavat oma blogis ainult vinguma, siis proovin täna kirjutada sellest, kui hästi mul ikka läheb. Võibolla on see ka hea meeldetuletus endale, kui ma vahepeal ise kipun unustama, mis tee ma olen kõndinud ja kuhu põnevatesse kohtadesse selle käigus jõudnud.

Samal teemal

Joogatunni lõpus armastan õpilastele meelde tuletada, et nad oleksid tänulikud iseendale selle eest, et nad annavad iga päev endast parima, et üldse kohale tulla. Et nad oleksid tänulikud oma kehale selle ees, et see neid teenib ja on täiuslik just sellisena, nagu see on. Meil kõigil on oma tee, oma lugu ja oma võitlused, millest mitte keegi teine tihti ei tea midagi. Seega tuletan ka endale iga päev meelde, kui tähtis on olla hell, kuna ma ei tea mitte midagi netikommentaatori elust. Ma ei tea, mis võitlust peab inimene, kes mulle tänaval vastu jalutab või selle trammijuhi elust, kes mu nina all ukse kinni paneb.

Ikka ja jälle meeldib mulle Merle Palmistet tsiteerida, kes mulle kunagi ühe võtte ajal ütles, et kui me oleme noored, siis muretseme kangesti, mida kõik meist arvavad. Veidi vanemana mõtleme, et vahet ei ole, mind ei huvitagi, mida nad minust arvavad. Ja ühel hetkel saame kõik aru (ma vähemalt loodan, et kõik), et keegi ei olegi kunagi meist tegelikult mitte midagi arvanud, sest kõigil on iseendaga nii palju tegemist.

Mul on siin blogis antud võimalus teile rääkida, mida mina arvan asjadest ja seda ma rõõmuga teengi. See, kas sa seda loed või loed ainult pealkirja (ja võibolla ka esimese lõigu) ning jätad lihtsalt tobeda kommentaari kuhugi internetiavarustesse, on juba sinu võitlus ja minuga on sellel kommentaaril ilmselt väga vähe pistmist. Nagu mulle endale meeldib öelda – see räägib rohkem sinu kui minu kohta. Ja kohtusse ma sind ka ilmselt ei kaeba. Mul on enda eluga piisavalt palju tegemist.

Ma olen õnnelik ja mul läheb väga hästi. Ma ei ole kunagi seostanud raha ja õnne. See on lause, mille kohta rahvakeeli öeldakse, et seda saavad öelda ainult rikkad. Tulles üsna vaesest perest ja olles ennast ise üles töötanud, saan küll öelda, et muidugi ma olen rikas, aga rahaga on sellel rikkusel alati olnud vähe pistmist. Ma olen õnnelik, kuna kui ma olin väike, siis ma unistasin näitlejaks saamisest ja õppisin ja lugesin hästi palju, et oma unistus täide viia ja just seda ma tegingi. Ma olen õnnelik, kuna mu ema õpetas mind olema julge, aus ja uudishimulik ning kui ma avastasin, et näitlemine ei ole enam see tee, mida ma tahan käia, siis ma julgesin oma elu ümber pöörata ja teha midagi muud. Kui ma kohtusin Jannoga, siis ma olin aus ja ütlesin talle kohe, et ma soovin pere luua. Ma olen uudishimulik, mis igal uuel päeval on minu jaoks varuks ja selle teadmisega lähen igal õhtul õnnelikuna magama.

Ma olen õnnelik, kuna olen valinud, et kulutan oma raha reisimisele ja olen kogenud erinevaid kultuure ja mõtteviise. Ma olen õnnelik, kuna olen kogenud armumise ilu ja lahkumineku valu. Ma olen õnnelik, sest oskan andestada nii endale kui ka teistele. Ma olen õnnelik, sest olen kogenud surma ja sündi. Ma olen õnnelik, sest olen kogenud tüli ja leppimist. Ma olen õnnelik, et mul on laps. Ma olen õnnelik, sest ma tean, et ta ei ole minu omand. Ma olen õnnelik, et mul on võimalus teda jälgida, temaga kasvada ja temalt õppida. Ma olen õnnelik, et mul on parimad sõbrad. Ma olen õnnelik, et mul on pere.

Ma olen õnnelik, et ma olen elus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee