Tunnistan ausalt, et pean nurka viskama kõik eelarvamused, sest seriaal "Alo" on kui värske kevadtuul või pigem pöörane lainelaksatus otse näkku. Esimesest kaadrist alates köitis kõik – maitsekad naljad, suurepäraselt valitud näitlejad ja karakterrollid.
Nimiosas mängib Eesti stand-up komöödia tunnusnägu Tõnis Niinemets, kes on mõnusalt sisse elanud automüügimehe rolli: ontlik, korralik, kohati lausa nohiklik, tubli alluv, entusiastlik kolleeg, ülemusele kuulekas "viieline", kelle tublid müügitulemused räägivad iseenda eest, aga eraelu puudub täielikult.
Või siiski mitte...
Alo on "hiline õitseja". Teate küll neid poissmehi, kes lahkuvad ema tiiva alt, kolivad lapsepõlvekodust välja kolmekümnendates eluaastates. Jah, igati tavaline mõnes lõunapoolsemas riigis, kus on tavaline, et perepoeg võtab naise alles neljakümneselt. Aga meil tekitab selline mees natuke haletsust. Minus vähemalt tekitas. Kuigi ta on ääretult lahke ja tore suhtleja, tekitab suhtlus vastaspoolega talle raskusi ja ebameeldivusi. Nagu ikka neil "hilistel õitsejatel".
Lisaks Niinemetsale on seriaali kokku saadud korralik Eesti näitlejate kaardivägi – Priit Võigemast, vennad Piusid ja kohaliku filmi- ja teleilma komeet Reimo Sagor. Viimasele on antud Alo kolleegi roll. Too on tõeline alfaisane ja peategelase vastand. Pealtnäha tegija, nägus, päevitunud, teab, kuidas rääkida ja naisi ära rääkida, aga kõik see on sisutu fassaad. Sarja esimene osa jättis küll sellise mulje. Ehk tuleb muutusi ja kurjast hundist saab armas Punamütsike.
Seriaali esimene osa oli täis üllatusi ja ootamatusi. Mockumentary võlu peitub televaataja ja näitleja vahetus kontaktis, mis annab sarjale täiesti teise energia.
Kindlasti peab esile tooma ka suurepärase Priit Võigemasti, kes kehastub seriaalis Alo bossiks. Tolle moto kõlab nii: kõik, mis negatiivne, välja! Kõik, mis positiivne, sisse! Tundub helge? Aga tegelikult on tegemist konflikte vältiva inimesega, kes püüab kõike enda ümber kontrolli all hoida.
Automüügisalongi romantika ehk hierarhia on sipelgapesas paigas
Esimese viie minuti jooksul tutvustatakse televaatajale seriaali "Alo" kangelasi ja naiivset peategelast, kelle kulul hea kerge nalja visata. Jään ootama järgmisi episoode, millal tal karikas üle hakkab ajama...
Alfaisane kolleeg, konflikte vältiv boss, koristajamammi, kes on aeg-ajalt automüügisaalis kui kuningas – siis, kui ta oma mopiga mööda saali ringi sõidab ja nii muuseas Alole õpetab, kuidas tualetti kasutada, ja kaunis sekretärineiu, kellega Alo ehitab enda fantaasiamaailmas pilvelosse.
Ei saa mainimata jätta ka Priit Piusi ja Märt Piusi, kellel on seriaalis autoremondimeeste rollid. Mõnusad jõmmid, lühikese jutuga, nii-öelda lihtsad poisid.
Kuigi ma ei ole juba mõnda aega ühtegi Eesti kodumaist seriaali vaadanud, pean tunnistama, et sari üllatas kõige positiivsemas võtmes. On tunnetada näitlejate ja kaadritaguse meeskonna head sünergiat. Kindlasti peab siinkohal kiitma Eesti režissööri Doris Tääkerit, kes teadaolevalt tudeeris veel hiljaaegu Šotimaal ning loomulikult süžee loojaid Karl Kermest, Birgit Kermest, Kait Kalli ja Mehis Pihlat.
Samas meediaarvustused hetle sarja kohta tunduvad küll nagu sisuturundus, mängitakse karmaga.