"Pealtnägija": 94-aastane natside koonduslaagri üle elanud vanaproua langes jehoova koguduses petiste ohvriks, kes temalt korteri võtsid (125)

“Mind varastati paljaks ja nüüd kiputakse mu hinge kallale," räägib 94-aastane aastane Arhipova, kes on Eestis üks ainsaid allesjäänud inimesi, kes pääses eluga natside koonduslaagri õudustest. Kuid elul oli naisele varuks veel üks ränk katsumus, mis aga algas kohas, kus ohtu kuidagi karta ei oska: kirikus. 

Vanaproua sai insuldi ning kogudusekaaslane hoidis teda enda juures pantvangis

Uskliku inimesena käis Ljudmila aastaid Nevski katedraalis Toompeal, aga kuna jalad jäid haigeks, oli treppidest käimine ja teenistuse ajal seismine üha raskem. “Ja siis ma mõtlesin: kus võiksin veel Jeesus elust lähemalt kuulda? Need jehovistid käivad aina ja räägivad, et teavad kõike. Mõtlesin siis, et lähen sinna," räägib vanadaam.

Nii hakkaski üksi elav lesk alates novembrist regulaarselt käima Jehoova tunnistajate kuningriigi saalis Koplis. Ühel üritusel tutvus ta esmapilgul väga sõbraliku ja soliidse 58-aastase Mariaga. Asja uuriva prokuröri sõnul on Maria koguduse realiige ja järgnevates sündmustes pole usuliikumisel otsest rolli.

“Koguduse kaudu nad tutvusid, kontakt loodi seeläbi," kinnitab ringkonnaprokurör Margus Lellep.

Ljudmila lähim sugulane on Maardus elav 66-aastane poeg, kes on ka ise pensionär, aga töötab torulukksepana. Kontakt nende vahel oli hõre ning poeg isegi ei teadnud, et ema käib uues koguduses. “Igaühel oma elu. Ta oli harjunud ise toimetama," selgitab poeg Gennadi Arhipov.

11. veebruaril keset järjekordset jehovistide üritust tabab Ljudmilat insult ning talle kutsutakse kiirabi. Tuttav Maria sisuliselt kannab ta reanimobiili. “Ütlesin: “Maria, mis asja sa sehkendad mu ümber?” Tema aga: “Tead, kuidas ma armastan sind? Rohkem kui oma ema."," räägib Ljudmila.

Ljudmila viiakse Meremeeste haiglasse. Sügavaid tundeid väljendanud kogudusekaaslane käib pea iga päev voodi kõrval ning kui patsient nädal hiljem välja kirjutatakse, sõidutab ta enda koju, kahekorruselisse eramusse Kakumäel. Ljudmila ei teatanud juhtunust ei oma pojale ega tuttavatele, seda enam, et tema mobiil jäi kirikusse minnes koju, esimesena hakkasid puudust tundma naabrinaised Mustamäelt. 

“Küsisin, millal ta Ljusjat viimati nägi. Ta ütles: “Ljusja on minu omade juures.” Ma küsisin, kas tütre juures või, ta vastas, et ei, mu Jehoova tunnistajad võtsid ta enda juurde, ta elab linna taga," selgitab Ljudmila naabrinaine Tamara.

Ljuda oli kusagil linna taga voodis ja Maria koos mehega manustasid talle rohtusid. ““Võta rohtu, saad terveks. Muidu sured ära!” Ja ütlesid otsesõnu, et ma elan veel kõige rohkem kaks päeva,” meenutab Ljudmilla.

Vanaproua palus enda sõnul, et kutsutaks appi arst, kuid seda ei juhtunud. Ljudmila sõnul tahtis ta välja minna, aga ei lubatud. Enesetunne läks aina halvemaks. Ta seostab tagantjärgi just sissejoodetud kraami.

“On tehtud erinevaid ekspertiise ja ühtteist tuvastatud, sealhulgas ka selliste medikamentide tarvitamine, mida ei ole arstide poolt sellele kannatanule välja kirjutatud,” tõdeb Lellep.

“Vererõhk oli mul 180-190. Aga pulss oli 126-135. Tundsin juba, et hakkan surema," tunnistab vanaproua.

Arsti asemel viidi notaribüroosse

Arsti asemel viidi kõrges vanuses segaduses naine märtsis Tallinna kesklinna notaribüroosse. “Mul oli täiesti ükskõik, misjaoks me sinna sõidame. Mõtlesin, et viige kuhu tahate, nagunii suren ära. Tähtaeg oli kaks päeva. “Sa sured, sa sured ära!”," mäletab Ljudmila.

Selles seisundis allkirjastas naine enda teada testamendi, millega pärandas enda kahetoalise korteri Mustamäel Mariale. “Pärandasin korteri talle selle eest, et ta mu eest hoolitses," nendib vanadaam.

Pärandamine inimesele, keda ta tunneb vaid pool aastat, on niigi üllatav. Ka paberist selgub, et tegelikult allkirjastas Ljudmila, kel ka eesti keelega raskusi, kinkelepingu, millega andis korteri samast kuupäevast kogudusõele Mariale. 

“Kannatanu viidi eksitusse ja selle tulemusena kannatanu tegi tehingu, millega ta kinkis ära oma kinnisvara.," kinnitab Lellep. “Ei taibanud üldse midagi. See kõik käis nii kähku. Mõtlesn ainult, et mult ei küsitudki midagi ja kõik oli juba täidetud, ainult kirjuta alla," sõnab Ljudmila. "Kogu see pakett viitab sellele, et ta ei saanud päris täpselt aru, millist tehingut ta tegi,” nendib Lellep.

“See asi on praegu menetluses. Loodan, et kõik selgub. Ma ei taha praegu sellel teemal rääkida,” kommenteeris juhtunud Maria ise. Takkajärgi saadab ta veel advokaadi vahendusel kirja, milles keeldub kommentaarist, viidates pooleliolevale uurimisele. 

“Kui ma olin alla kirjutanud, muutus kohe nende käitumine. Ei olnud enam sellised pehmed ja karvased, kes mind nii väga armastavad. Käisid paar korda vaatamas, kas mul on veel hing sees. Ma ei mäleta, mitu päeva ma seal toas üksinda lamasin. Ei olnud mul telefoni ega üldse midagi. Mind pandi maha ja kõik. Anti tassike vett, ma palusin väga vett. Tahtsin väga pesta," meenutab Ljudmila.

Sama skeemiga on Maria üritanud tegutseda varemgi

Võib-olla poleks Ljudast rohkem kuuldud enne nekroloogilt, aga ülestõusmispühade ajal tulid heategijatena esinevad inimesed palvetele vastu ja sõidutasid proua korterisse, mille ta arvas veel endale kuuluvat.

“Naabrinaine tuli ja ütles, et Ljusja toodi. Jooksime kohe ja hakkasime siinsamas mademel pärima, kuidas tal läheb," ütleb naaber Tamara. Ljudmilal õnnestus vargsi kodust kaasa võtta mobiiltelefon, millega samal õhtul, paanikas ja segaduses, lähedastele helistas.

“Sellise häälega: “Tomake! Ma ei ole ju hullumeelne?” Ütlesin, et mis hullumeelne, kui sa helistad mulle, saad aru, tead telefoninumbrit ja kõike,” meenutas naaber Tamara, kuidas Ljudmila palus, et teda sealt välja päästetaks. 

“Ema ütles: “Pojake, päästa mind! Mind hoitakse kinni.”,” kinnitab poeg Gennadi. Gennadi pöördus politseisse ja mõned tunnid hiljem tõi politsei Ljudmila Kakumäe majast ära ja ta elab nüüd poja juures Maardus. Kokku hoidis Maria vanaprouat Kakumäe majas vähemalt kolm nädalat. 

Prokuratuur algatas 12. aprillil kriminaalasja, kuna Maria ja tema mees on alles kahtlustatavad, ei näidatud saates nende nägusid ega nimetatud täisnimesid.”Tegelikult on kolm paragrahvi, üks on tavapärane kelmus, kus on petetud välja kinnisvara, teine on arvutikelmus, kus on võetud kontodelt sularaha. Kolmas paragrahv on siis vabaduse võtmine ilma seadusliku aluseta,”  selgitab Lellep.

“Ma lamasin haiglas, nad pigistasi iga päev mu arvelt 400 eurot. Ja ootasid vist mu surma," kurvastab Ljudmila.

Maria ja tema abikaasa sõnul oli kõik suur arusaamatus ja nad kinnitasid, et korteri tagastamine pole probleem. Kuid tänaseni seisab see Maria nimel. “Nüüd võttis ta minuga ühendust ja pakkus: “Kui sa tahad…Me armastame sind nii väga!” Ütlesin: “Jäta see jutt, sa oled lihtsalt petis," räägib Ljudmila.

“Prokuratuuri eesmärk on kindlasti jõuda sinnamaani, et kui leiab tuvastamist isikute süü nendes tegudes, siis kannatanul oleks võimalik saada oma kahjud või vara tagasi," kinnitab Lellep.

Ljudmila korterile pandi prokuratuuri taotlusel arest, et seda ei saaks edasi müüa. Ljudmila on kõrges vanuses ja annab kohati vastuolulisi ütlusi. Kõik see võiks olla hirmus arusaamatus, aga paljastub üks huvitav detail: nimelt, juba kuus aastat tagasi ajalehes pealinn artikkel, kus üks perekond süüdistas Mariat koos abikaasaga samsuguses skeemis. 

Kuna võimalik kannatanu ja peamine tunnistaja, kes oli samuti jehoova kogudusest, suri ära, siis menetlust ei järgnenud. Uurimine jõuab seekord loodetavasti lõpuni, aga loo moraal on taaskord: ärge jätke oma eakaid lähedasi pikaks ajaks omapäi.