Raamat

GALERII | Ene Hion: Mu raamatu kohta on raske öelda, mis see täpselt on. Nagu koera saba põnts vana maja põrandal. (4)

Jaanus Kulli, 3. oktoober 2018 19:20
Foto: Teet Malsroos
„Mul tulevad pisarad silma, kui mõtlen nendele inimestele, kes on mu raamatu tegelased, kellele olen selle raamatu pühendanud - see on raadiorahvas ning ma olen tänulik selle eest, et ma olen tohtinud selles majas nende inimestega koos olla,“ ütles oma raamatu „Südamete murdumise maja“ esitlusel vana raadiomaja esimeses stuudios legendaarne raadihääl Ene Hion, kes ei suutnud stuudiotäie rahva ja kunagiste kolleegide ees oma tundeid varjata ning kelle koolitatud hääles kostus värinat.

Pole ka ime, sest ülikoolist tuli Hion raadiosse ja siit läks ta pensionile. Raadio on olnud tema elutöö. Nüüd on osa sellest, küll paljuski tema kunagiste kolleegide abiga, kes raamatus sõna saavad, saanud kaante vahele.

„Seda raamatut kirjutama hakates oli mul tunne, nagu põntsuks koera saba mööda vana maja põrandat,“ märkis Hion. „Nagu lugu, mida tuntakse ühe maja eluna, nagu seda on ammu teatud, ometi on see kuidagi teadmata. Kogu aeg keegi lahkub, keegi jääb, mõni tuleb asemele, mõni vaatab peal, kuidas kõik toimub. Ja homme teevad nad seda kõike jälle. Remondivad ja alustavad uuesti justnagu tühjalt kohalt.

Terve Eesti muusika on voolanud läbi raadiomaja, siin sündisid ERSO, estraadiorkester, ansamblid, kutseline segakoor, eesti näitlejad on oma hääle siia jätnud ja raadio kaudu tuntuks saanud mitme põlvkonna publitsistid, reporterid, dramaturgid, teadlased, poliitikud. Siin on peetud võitlust mitme ideoloogia vahel ja siin käib lõputu lahing võimu ja vaimu vahel.

„Ja ma soovin, et sellest majast kirjutaks veel palju vahvaid raamatuid,“ lõpetas Ene Hion oma tänukõne.

Ene Hioni raamatu „Südamete murdumise maja“ andis välja kirjastus Hea Lugu.

Kolleeg Reet Valing: „Ene kaubamärk on olnud tema professionaalsus.“

„Lapsepõlvest on mul loomulikult meeles laupäevahommikud Ene Honi saatega „Kolm meest stuudios“, kus mikrofonide taga istusid Gustav Naan, Villem Raam ja Hendrik Allik, see kuulus trio,“ meenutab raadiajakirjanik ja kolleeg Reet Valing, kes ise jõudis raadiosse 1976. aastal. „Ene läks küll mõne aasta pärast pensionile, aga kaastööd tegi ta raadios edasi. Nii et meil on olnud aastatepikkune toimetaja ja autori kontakt.“

Reeda sõnul tõstaks ta Ene puhul ennekõike esile tema professionaalsust. „Ma arvan, et kui täna räägitakse ennekõike professionaalsusest, siis Ene puhul on professionaalsus olnud tema kaubamärk, see sõna kõige ilusamates kombinatsioonides. See on oskus, see on pidev valmisolek ja pidev tähelepanu kogu maailma sündmustele: raadio kuulamine, internetis surfamine. Sõnaga – professionaalsus kuni viimase närvilõpmeni. Ene pole ju enam esimeses nooruses, aga kuidas ta vaim on valmis ja särtsub, on imetlusväärne.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee