Peeter Rebane teeb Eesti esimese gei-mängufilmi: loodan, et eelarvamustega inimesed õpivad sellest midagi (120)

Ärimaailma filmirežissööri töö vastu vahetanud Peeter Rebane alustas nädal tagasi Tallinnas oma esimese rahvusvahelise ning tõsielusündmustel põhineva mängufilmi „Tulilind“ võtteid. Sündmused leiavad aset 1970. aastatel ENSV õhuväebaasis, kus kolme peategelase Sergey, Luisa ja Romani vahel põimub armukolmnurk.

Kuigi Rebane ütles intervjuus, et tegemist on inimsuhetest rääkiva draamaga, võib juba praegu ennustada homofoobide raevukaid reaktsioone. Rebase sõnul jätab see teda aga külmaks. „Ma ei lasku nii madalale. Minu asi on rääkida kolme inimese lugu armastuslugu,“ selgitas ta.

„Tulilinnu“ venekeelne algmaterjal jõudis Rebaseni seitse aastat tagasi Tiina Loki kaudu. Tegemist on Vene näitleja autobiograafiaga. „Lugesin selle nädalavahetusel oma katkises vene keeles kodus läbi. Nutsin. Mõtlesin, et ma pean sellest oma filmi tegema, see tuleb ära jutustada. Ja nüüd oleme siin,“ meenutas Peeter oma esmaseid emotsioone.

Eesti mõistes on tegemist väga kalli filmiga – eelarve on kolm miljonit eurot. Taaselustada tuleb 1977. aasta ning lennuvägi, filmis on palju visuaalefekte ja võttepäevi kokku 47. Rebane tõdes, et rahvusvahelisele turule pole lihtne filmi teha. Teisalt on turg Rebase sõnul ka suhteline mõiste, sest ta ei tee enda sõnul seda filmi ärina. „Ma ei panustaks sinna mitut aastat oma elust, kui see poleks hinges oluline teema. Kuid on üks aga – kui sa ei tee oma filmile turundust ning seda ei finantseeri ega levita, ei näe seda keegi. Minu soov on väga selge – et minu filmi näeks võimalikult palju inimesi üle maailma, mitte et see oleks ainult mulle, mõnele sõbrale ja võib-olla paarikümnele tuhandele Eesti kinovaatajale,“ rääkis Rebane.

Rollidesse kandideerijate hulgas polnud ühtegi eestlast

Võib ka küsida, kas lugu puudutas Rebast seetõttu nii palju, et ta on avalikult välja öelnud, et on gei ning rääkinud oma geist sõpradest ja tuttavatest, keda on seetõttu omal ajal ja vahel ka praeguses Eestis maha tehtud. Rebane möönis, et seetõttu ongi oluline ühtlustada lugusid elust enesest. „Need, kellel on hirmud või eelarvamused, saaksid teise perspektiivi ja võib-olla õpiksid sellest midagi. Elu ei ole must-valge, ei ole head ja halba. Shakespeare ütles juba 500 aastat tagasi, et kõik on meie enda mõtetes kinni. On väga lihtne hukka mõista ja öelda, et enda valik ja pahe, aga sellepärast tulebki rääkida lugusid elust enesest,“ leidis Rebane.

Kui peategelaste rollid said kohe jaotatud, siis teiste puhul tehti ülemaailmne casting, mis algas möödunud aasta lõpus ja kestis tänavu suveni. 2500 rolli ihanud näitleja hulgas polnud ühtegi Eestist. Oli mitu Läti, Leedu, Vene, Horvaatia, Bulgaaria näitlejat, rääkimata näitlejatest Saksamaal, Ameerikas, Austraalias ja Inglismaal. „Tegin otsingu Spotlightis, mis on Euroopa peamine casting'u koduleht, kus peaksid olema kõik, kes tahaksid rahvusvahelistes projektides osaleda. Seal oli vaid üks Eesti näitleja, Sergo Vares,“ nentis Peeter. „See on üllatav, sest Eestis on niivõrd palju väga häid näitlejaid. Nad ise ei näe enda promomiseks vaeva, et olla Spotlightis ja saada infot. Kui sa seal ei ole, ei jõua sinuni info, mis filmirollid saadaval on,“ teadis mees rääkida.

„Tuleb lihtsalt korraks vaikuses iseenda sisse vaadata ja endalt küsida, mida ma tegelikult tahan ja tunnen ning jätta kõrvale kõik uskumused ja jama, mida poliitikas ja avalikus ruumis räägitakse. Tegelikult on maailm väga lihtne ja kõik on meis endas kinni. Pole olemas ühtegi maagilist ühiskonda, riiki või poliitikut, on ainult inimesed ja me ise ostustame,“ lausus Rebane. „Eestimaa tulevik on täpselt selline, nagu meie ise täna tunneme. Kui tunneme, et oleme kõigi peale kurjad ja pahased, ongi riik kuri ja paha. Kui tunneme, et tegelikult oleks väga tore elada sellises Eestis, kus naabrid naeratavad ja suhtuvad minusse hästi, siis ainus, mida ma teha saan, on iseenda käitumist muuta ning hakata teistesse nii suhtuma. Kui kõik seda täna nii teevad, ongi homme maailm juba sõbralik ja naeratav. Kuid jube lihtne on alati vastutus kellelegi teisele panna ja süüdistada riiki ning teisi. Tegelikult on kõik endas kinni.“