Lembit Saarsalu: noorena saksofoni kuuldes mõtlesin, et kuidas küll selle pilli kätte saaks!

Lembit Saarsalu nimetatakse rahvusvaheliselt mainekaimaks Eest džässmuusikuks ja esisaksofonistiks, aga tegelikult lõpetas ta muusikakooli hoopiski klarnetistina. „Aga kui kuulsin teisi saksofoni mängimas – seda, millist häält tenorsaksofon tegi –, siis mõtlesin, et kuidas küll selline pill enda kätte saada! Olin kord selleks valmis oma erialaõpetajale isegi valetama. Ta küsis minult, kas ma saksofoni oskan. Ma ütlesin, et muidugi!“ meenutab ta, kuidas temast suur džässiaustaja sai. 

„Mind pandi teiste bändimeestega kokku ja anti saksofon kätte. Mul polnud huulikut ega midagi, nii et ühtegi häält välja ei tulnud,“ naerab Saarsalu. „Teised kaks bändimeest, kes seal saksofoni mängisid, ütlesid, et kuule, poiss, sa võid nüüd küll koju minna. Aga mina olin õnnelik, et sain saksofoni proovida!“

50 aastaga on Saarsalu käinud saksofoni mängides läbi 50 riiki. Kaheksa Aafrika riiki, kümme korda Ameerikas, Kuubal teinud kolmenädalase turnee. „Ekstreemsemad esinemised on olnud Palestiinas põgenikelaagris, Lähis-Idas Liibanonis või Iraagis Babüloonias,“ loetleb muusik ja tõdeb, et imetleb teiste riikide kultuure ja inimesi. 

„Ma arvan, et muusika, kunst ja kultuur ongi see, mis annab meile võimaluse ühiselt kokku leppida ja seista rahu eest, mitte aga osta rakette juurde,“ leiab Saarsalu ja meenutab esinemist Madagaskaril, kus kaks noort tüdrukut lavale jooksid ja kaasa laulma hakkasid. „Suuremat diplomaatilist efekti ei olegi, kui ühe lauluga on võimalik teha,“ sõnab ta. „Oluline on muusika, mis puudutab inimhinge. See aitab meil võita kõik raskused.“

Kiitusega sünnib parem muusika

Nagu Tafenaule oli märgiline Saarsalu käepigistus, tunneb viimane, et ka teda on õnnistatud eeskujudeks olevate tipptegijate kiitusega. „Mäletan, kui ühel festivalil tuli Stan Getz lava taha ja pistis käe pihku,“ meenutab Saarsalu. „Carmen McRae küsis alati enne festivale, et kas venelased ka tulevad!“ muheleb ta. „Me olime siis, 1989. aastal, nende jaoks ju ikkagi kõik venelased,“ selgitab saksofonist. „Aga olime juba sellised tegijad, keda oodati!“ lisab ta uhkelt. 

Saarsalu tunnistab, et kiitust on ühtmoodi vaja nii algajale kui professionaalile. „Selline toetus viib sind edasi. Kui tõstame inimest ülespoole, on ka tulemus parem ja kergem tulema. Kiitma peab,“ on ta kindel. „Mulle läks väga korda, kui Valter Ojakäär või Uno Naissoo tulid kiidusõnadega. Kui ma nende muusikat raadiost kuulsin, olin pahviks löödud!“

Saarsalu kutsub kõiki üles kirjutama muusikat avatud südamega. „Mitte selle järgi, mis kohe sisse tooks!“ toonitab ta. „Kui alustad sellest, mis autoritasusid sisse tooma hakkaks, siis ehk ei sünnigi midagi. Mina ütlen kõigile, aga eriti noortele, et õppige, kuulake, mis õpetaja räägib, süvenege ja püüdke muusikast aru saada. Loomulikult võtab see aega,“ räägib Saarsalu. „Aga kui oled ühe kolmkõla C-duuris juba kirjutanud, siis oota vähemalt järgmise päevani, enne kui veel ühe kirjutad. Äkki tuleb vahele mõni teine akord,“ innustab pillimees teisi muusikuid improviseerima. „Siis on ka muusiku looming palju huvitavam!“