Maailma kiireim klaverimängija Peter Bence: vihkan, kui mulle öeldakse, et mängi midagi

Peter, kui noorelt sa hakkasid klaverit mängima?

Ma avastasin klaveri kahe-kolmeaastasena vanavanemate juures. Ametlikult läksin muusikakooli viieselt.

Mõni teine pill ka konkureeris?

Ma tahtsin mängida ka trumme, aga aega polnud. Nüüd olen mõistnud, et kõik, mida ma mängin, on mängitud nagu löökpillidega. Klaver on mu löökpill. Klaveriklahve ju lüüakse.

Kui palju sa päeva jooksul harjutad? Mida kodused sellest arvavad?

Oleneb, milleks ma harjutan. Kogu aeg ei ole intensiivne harjutamine, aga vähemalt pool päeva võimalusel juhul, kui ma ei tuurita ega reisi. Peamiselt arranžeerin, komponeerin või improviseerin. Pere ei kaeba. Kui ma lugu masterdan, on sama laulu miljon korda kuulamine nende jaoks ilmselt palju tüütum.

Kes on su eeskujud?

Lapsepõlves oli neid palju. Mozart, Chopin, Bach ja Bartok, hiljem John Williams, Hans Zimmer. Siis Michael Jackson, kes mind palju mõjutas. Nüüd leian ma inspiratsiooni kõigest, isegi kokkadest, nagu Gordon Ramsay, Raymond Blanc, Jamie Oliver, Gennaro Contaldo, sest mulle meeldib süüa teha. Ma avastan iga päev muusika ja kokkamise vahel sarnasusi.

Räägime Guinnessi rekordist ka. Kuidas see sündis? Oli see kihlvedu?

Ma mängisin tudengina lugusid alati originaalidest kiirematena ja õpetajad naljatasid, et ma peaks Guinnessi rekordit proovima, see sobiks mulle. Ma tegin seda naljana ja nagu paljud rekordid, nii ka see oli mõeldud inim- ja klaveripiiride leidmiseks. See oli rohkemmatemaatika, kui muusika. 

Milline on su enda lemmiklugu?

Mulle meeldib laulu kirjutamine ja arranžeerimine, aga kui laul on valmis ja avaldatud, avastan kohe midagi, mida tahaks muuta, pole seega kunagi rahul ega suuda ühtegi nimetada. Ütleme siis “The Awesome Piano” mu uuelt albumilt, millel on sama pealkiri. Miski selles teeb mind rõõmsaks.

Räägi veidi oma produtsenditööst.

Ma tean tavaliselt täpselt, mida ma tahan. Ma õppisin Bostonis Berklee kolledžis produtseerimist, helikujundust ja miksimist ning olen õppinud palju ka pärast seda. Ma miksin ja teen master’i kogu oma muusikast. See on pool muusika valmimisest, aga ma ei plaani niipea loobuda. Mulle meeldib produtseerida ja ma usaldan oma kõrvu.

On ka hetki, kui sa ei taha klaveri taha istuda?

Harva. Võib-olla siis, kui olen sõprade või pere seltsis ja öeldakse, et “mängi midagi”. Seda ma vihkan.

On sul mõni kontserdieelne rituaal? Või talisman?

Ma pean saama kontserdieelsel ööl hästi magada. Ja siis mõned kaela- ja käsivarteharjutused.

Kuidas sa lõõgastud?

Nagu ma ütlesin, mulle meeldib süüa valmistada. Ma teen kodus kõigile hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Ja tõsiselt teen! Kui ma poleks muusik, siis kahtlemata kokk.

Lemmiksöök?

Pole lemmikut. Kõik on maitsvad, kui on tehtud kirega.

On sul mõni veidrus?

Kui ma olen linnas, kus pole varem käinud, kõnnin öösel mitu kilomeetrit.

On su käed kindlustatud?

Ei. See on Euroopas liiga keeruline.

Oled mänginud neljal kontinendil ja enam kui 40 riigis. Kus on olnud kõige parem publik? Kus kõige halvem?

Seda ei tea kunagi. Tegelikult mu kontsertidel on alati parim publik, sest inimesed tulevad mind vaatama, aga kui tegu on eraüritusega pankuritele ja juristidele, on olukord erinev.