Saund

FOTOD | Ivo Linna meenutab kuidas omal ajal välismaa kitarre smuugeldati: kitarrikohvrit lükati laua all jalaga edasi  (7)

Andra Nõlvak, 30. september 2018, 18:02
Pop-up näitus “Kuuekeelsed! Eesti levimuusika kõige legendaarsemad kitarrid”Foto: Stanislav Moshkov
Täna avati Eesti Ajaloomuuseumis kitarride näitus, mille juhatas meenutustega sisse Ivo Linna. Kuigi mees ise ütleb, et tema jutt on üks üleüldine ümmargune jutt, pajatab ta pikalt ja laialt aastakümnete tagustest seiklustest.

„See ei ole see pill, millega ma alustasin, aga täpselt samasugune ja seda on natuke putitatud. Aga tegu on vaat et ühe esimese Eestis niiöelda tööstuslikult tehtud kitarriga,” osutab mees pillile, mille on valmis meisterdanud firma nimega Ühendus. 60.ndate aastate keskel hakkab mehe sõnul pead tõstma elektrikitarride buum ja noored poisid said aru, et pillimehena saab staariks. „Ma pean ütlema, et see kitarr on täielik jama oma tehniliste omaduste poolest,” meenutab muusik Ivo Linna esimesi kodumaiseid kitarre.

Pop-up näitus “Kuuekeelsed! Eesti levimuusika kõige legendaarsemad kitarrid”Foto: Stanislav Moshkov

Samal teemal

„Ta nägi väga läikiv, lakitud ja tore välja ja kui sa siis said kuskilt mõne meetri televisiooni kaablit ja kellel oli mingi pistik sinna otsa leiutada, aga pandi ka tikkudega see juhe sinna taha, ja häält tuli. Ühendus tegi ka võimendusi, kolmekümne vatiseid ja praegust tehnilist taset arvestades on see täiesti nonsense, mis toimus 50 aastat tagasi,” meenutab ta kuidas 50 aastat tagasi asjad käisid. „Üks väikene võimendus, kaks mikrofoni, 2 kitarri. Ei mingeid kajasid, ei mingeid võimalusi tämbreid muuta ja see kõik toimus.”

Esimesed kontserdid panid mehe aga kohe proovile. „Me olime laval aastal 66 ja tüdrukute silmad põlesid, sest midagi sellist ei olnud vähemalt Kuresaare linnas nähtud. Sellel kitarril ei olnud kaela sees traati, millega oleks saanud seda pingutada, nii et iga natukese aja tagant keeled venitasid kooluga selle asja,” jätkab vanameister juttu. Kuhu aga kooli tellitud pillid pärast nende lõpetamist 67. aastal kadusid, ta ei tea.

Pop-up näitus “Kuuekeelsed! Eesti levimuusika kõige legendaarsemad kitarrid”Foto: Stanislav Moshkov

Jõudes jutuga võimenduste juurde, meenub talle, et esimene võimendus kuumenes teatus hetkeks üles ja lülitas ennast ise välja ja nii mitmel korral. Sellega tuli lihtsalt harjuda ja hakkama saada. Järgmine oli aga parem.

„See Beag võimendus oli juba tubli samm edasi, aga ma pean ütlema, et sellega seoses on mul üks väga kummaline mälestus. Meil oli Viru Varietees, kui me mängisime tantsuks, oli see Beag. Ma ei mäleta, kas ta võimendas bassi või kidrat, aga selleks, et see ei kuumeneks selles kõrtsi melus üles, see korpus oli tal pealt ära võetud ja kõik lambid olid näha ja see töötas. Töötas väga hästi, aga...” teeb Linna oma jutus kerge pausi. „Ta töötas täpselt nii kaua kui üks soomlane tuli, tal oli suur klaasitäis jooki kaasas, ta nõjatus ja kallas kõik selle joogi võimendisse, muidugi oli see õnnetus, aga see oli nagu ilutulestik,” jätkas Linna loo jutustamist.

Et välismaa kitarre siin saada polnud, tuli need kuskilt tuua. Kuigi kõike kontrolliti, õnnestuti siiski ka pillid üle piiri vedada.

„Mina ju selle oma naturaalkitarri tõin niimoodi Soomest üle, et ma kartsin väga tolli, sest mul ei olnud ju võimalust neile selgeks teha, et kust ma võtsin selle raha, et tuua välismaalt kitarr,” meenutab mees kuidas ta ise kitarri piiritagant tõi. „Tegelt see oli 80ndate mu meelest päris algus, aga tol aja Tallinna sadama tolli süsteem oli ju niisugune, et seal oli pikk lett, näitad oma kohvri ette, piirivalvurid olid seal reas kõik,” kirjeldab ta tollast süsteemi.

„Aga ma ei mäleta, kes see õpetas, et nad seal nagunii ei jõua kõike tähele panna ja et kitarr oli kohvri sees, pane see maha ja tõuka niimoodi jalaga edasi. Järjekord läks, mina muudkui tõukan. Ja ma sain selle niimoodi ületoodud,” tunnistab mees, et pabistas ka kõvasti.

„Pärast tehti ka seda, et kui niiöelda kultuurigrupid käisid, võeti siis mingi vana juust kaasa, kleepstähtedega pandi peale näiteks firma Fender, deklareerisid, et mul on Fender kitarr ja siis tulid päris Fenderiga tagasi. Siis vaadati ka, et nimi klapib ja järgmine,”

Pop-up näitus “Kuuekeelsed! Eesti levimuusika kõige legendaarsemad kitarrid”Foto: Stanislav Moshkov

Oktoober on näitusel „Vabaduse kõla! Eesti levimuusika lugu“ kitarrikuu! Sel puhul toob Eesti Muusika Kuulsuste Koda muusikasõprade ette 16 Eesti levimuusika kõige legendaarsemat kitarri. Näitus on avatud 28. oktoobrini.

Näha saab Uno Loobi legendaarsest kitarri. Ka Jaanus Nõgisto legendaarne Ruja-aegne SG on saadud just Uno Loobi käest, kuna jazziliku Uno jaoks oli „kitarri saund liiga kuri“. Punkaritel pole vahet, mis pilliga mängida, peaasi, et toimib. Seepärast Villu Tamme kitarr ka selline välja näeb. Raske on leida Hendrik Sal-Salleri Telecasterist ägedamat pilli. Ivo Linna punase Ovation kitarriga mängiti sisse paljud Rock Hotelli palad. Jaagup Kreemi kitarr nägi Terminaatori algusaegadel nii mõndagi. Heini Vaikmaa Ibanez oli 1980. aastatel üks laenatumaid stuudiopille, Näitusel saab ka teada millise pilliga alustas Eesti kitarristidest tänase päevani kõige suuremat karjääri teinud Laur Joamets.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee