Inimesed

BAARI-MADISE BLOGI | Mulle aitas! Muutusin ka ahviks ja hakkasin vastu karjuma ning asju pilduma! (10)

Anu Saagim, 30. september 2018, 10:55
Madis Räästas aka Baari-MadisFoto: Erakogu
Meie firma omanik oli enne suurt pidustust mures, et äkki tema idaeurooplastest töötajad joovad end liialt täis ja häbistavad tema nime ning lammutavad hotelli laiali. Mees kurtis oma muret nii oma sõpradele, kui ka töötajale. Mina olin oma vaimu valmis pannud, et tuleb kiire õhtu ja kuulen ainult "kurva" ja "kurva". Nii ei läinudki, sest kella kolmeks olid nii poolakad, kui ka leedukad juba koomas ning magamas, sadulasse olid jäänud vaid purjus norrakad.

Madis Räästas aka Baari-MadisFoto: Erakogu

Samal teemal

Ja siis see trall alles pihta hakkas. Olles oma järjekordsel turvatiirul hotellis,  tundsin rämedat sitahaisu basseini garderoobis. Esialgu arvasin et torud on lõheknud või mõni joodik unustanud veest välja tõmmata. Seda ikka juhtub. Talvel lasi ju katuski läbi nii ropult, et fuajee põrand oli kaetud suurte ämbritega.

Ei hakanud seekord asja ise uurima, vaid kutsusin kohe ülemused platsi. Ka nemad tundsid seda vastikut lehka. Jätsin nad olukorda lahendama. Enne kui jõudsin lahkuda avastas omanik, et keegi oli garderoobi nurka sittunud suured  
junnid. WC oli viie meetri kaugusel! 

Oksehunnikuidki oli rohkem, kui muttide mättaid kevadisel aiamaal. Tasuta  
alkoholil on omad võlud. Ja ega ka siis ei kannata vetsu tormata või kas või prügikastini joosta. Seal, kus juhtub, sinna end ka tühjendatakse. Kas või keset tantsusaali põrandat. Õnneks saab sellise jama koristamise eest välismaal lisaraha. Sestap olidki baari "jõhvikad" nõus oma käpakesi määrima.

Toatüdrukutel on isegi üks imeline pulber, mille oksele raputamisel muutub see hõlpsasti koristatavaks. Minu meeled on kahjuks väga tundlikud. Kui tunnen juba ebameeldiva haisu kübetki, annab organism otsad ja tekitan ise hunniku koristamist vajava kõrvale. Ebamaised krooksud tulevad kurgust ja silmad lähevad märjaks. Raske on kellegi teise õhtusööki vaibalt koristada.

Ja umbes 4.12 saan hädaabikõne. Panen oma Batmani keebi üll ja  
lähen nagu tuul. Pean alati kohale minema, kui ei suuda telefonitsi mõista, mida tahetakse, sest ma ei saa ikka veel korralikult norra keelest aru. Vanuritel  
puuduvad öösiti hambad suust ning siis susiseb "s" ja põriseb "r" ning kogu tähestik on sassis. 

Liftis kohtun vanapaariga, kes samuti appi tormamas. Ja tagatipuks ei pääse keegi meist hädalise uksest sisse, sest unustasin kiirustades võtmed maha. Teen ette vapra näo, et saan hakkama. Aga meie üllatuseks avaneb toauks praokile. Esimese asjana näen valgeid trussikuid põrandal ja kaht tohutult suurt veenilaienditega jalga ning seejärel alles vanaprouat, kes maas pikali. Ust ei saa korralikult lahti, sest ta on selle ette langenud nagu kivimürakas. Ma ei saa sotti, mis toimub.

Batgirl ja Robin, kes minuga liftis olid, ronivad üle koguka daami. Siis jõuab kohale, et peame memmel  jalad alla saama ning kargud ulatama. Ma olen oma Batmani glory kõrgusel ja tõstan mammi üksi püsti. Saan suure aitähi, tammepärja ja hambutu naeratuse osaliseks. Lähen oma urgu tagasi. Loodetavasti saab mammigi rahus uinuda, unistades hommikukohvist ja saiakestest. Teen endale rahustuseks tassitäie sooja vett, lisades sinna viis lusikatäit mett. 

Kell 5.00 leian koomas mehe tantsupõrandal magamas. Ta ei saa aru mitte muhvigi. Olen talle juba liitrijagu vett pähe kallanud, vastu nägu paar laksu andnud, kuid ei midagi. Peksnud ja müra teinud potikaante ja kulbiga. Suust tuleb mehejurakal ainult musta vedelat sütt. Kuradi norrakad oma nuusktubakaga! Mina teda üles ei saanud. Palusin koomas müraka kaasvõitlejatel appi tulla. Poisid tõid kähku kohvrikäru ja sõidutasid pidulise rõõmuhõisete saatel tuppa taastuma.  

Kuid järsku saame aru, et poisiga pole kõik korras. Helistan kiirabisse, et nood tuleksid meest tühjaks pumpama. Hirm oli suur. Kuid imekombel suutis vaene õnnetu end ise vasakule küljele keerata ja tühjaks ropsida. Mina läksin oksepulbri, harja ja kühvilga, ise sügavalt ohates, endale lisaraha teenima.

Üks mees saadi küll tuppa, kuid ülejäänud kamp otsustab edasi juua.   
Varahommikuks on kõik end nii isasteks joonud, et vaja rammu katsuda. Ja  
korraga ongi kaheksa jõmmi teineteise peale karjumas ja tõuklemas, ise vaevu püsti seistes. Aga kakelda on vaja. Ma ei saanudki lõpuks aru, kes  
kellele mida ütles ja millest see tüli alguse sai. Tõugeldi, sõimati ja karjuti. Hotelli boss jõi ise aga rahulikult samal ajal baarileti ääres gin-toonikut ja lasi gorilladel end välja elada. Olukord lahenes alles siis, kui üks mees ninali prantsatas ja verd pritsima hakkas. Alles siis lahkusid rüütlid võitlustandrilt. 

Ma juba lootsin, et saan pisutki rahu ja ehk jõuan natuke enne hommikut  
multikaidki vaadata tuju tõstmiseks. Aga, oh ei! Viimased pidulised  
tahavad musta nitro-vildikat. Ma ei tahtnud seda anda, sest tundsin  
oma tühjaks pumbatud peas, et asi pole õige. Ja siis muutus üks neetud norrakas lisaks ka agressiivseks. Hakkas mind oma suure ümmarguse  
õllekehaga tõukama ja mu oksest kühvlit ära rabama. Ma ei andnud alla.  
Sain oma laua taha, kuid viiking ei rahunenud. Hakkas letilt rabatud pastakate ja kirjaklambritega mind loopima. Mulle aitas! Muutusin samasuguseks ahviks ja hakkasin vastu karjuma ning asju pilduma. Vastasel läks loomulikult hari punakseks ja ta otsustas mind lipsust krabada ja retseptsiooni leti tagant enda poolele tirida. 

Punnisin vastu, mis ma punnisin, aga sain lõpuks vabaks, endal käed suurest vihast värisemas. Ma ei talu absoluutselt füüsilist vägivalda ja see oli mu  
jaoks liig mis liig. Võtsin selle neetud vildika ja andsin talle, et ta maha rahuneks. Žedöövri leidsin pool tundi hiljem - täissoditud näoga pidulise  
fuajee diivanil magamas. Oh, kuidas ma kahetsesin!

Ja siis oligi kell juba 6.30. Vaevu sain oma asjadega valmis. Tige olin ikka veel. Veri vemmeldas sees. Mulle tuldi niisama kallale! Ma püüan korda hoida ja see on tasu! Raisk! Minu jaoks oli see täiesti vastuvõetamatu olukord. Ja meie firma omanikul on veel paranoia, et ainult idaeurooplased joovad end metssigadeks. Tegelikult olid oma veresugulased need, kes ei kannata alkoholi. Me vanad Nõukogude Liidu kasvandikud teame ja tunneme viinakuradit paremini, kui lõhekasvatajad. Nii et palun, ärge tulge meie peale näpuga näitama!

Madis Räästas aka Baari-MadisFoto: Erakogu

10 KOMMENTAARI

l
Latatara 30. september 2018, 22:45
Saatke see blogi tema ülemusele. Saab kohe kinga! Ei ole normaalne, kui kõik hakkaksid meedias oma tööst rääkima ja seikadest, mis peaks jääma avalikkuse eest varju ehk diskreetsus!
x
XY 30. september 2018, 22:24
Kui lugeda ilma eelarvamusteta, siis täiesti loetav tekst.Inimene kirjutab nii nagu tema tunneb.
Kui ta ei kirjutaks, siis poleks ju meil midagi kommenteerida. Ja sildistada ei tasu.
Loe kõiki (10)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee