Inimesed

Vaimulik Annika Laats: „Mõnikord olen väga kuri Jumala peale, lausa vihane.“ (130)

Rainer Kerge, 29. september 2018, 00:01
ANNIKA LAATSFoto: Tiina Kõrtsini
„Piiblit lugedes mõistame, et Jumal tahab näha pigem vihast inimest kui sellist, kes teda ignoreerib. Nii et ma julgen küll teinekord Jumalaga kohut käia,“ ütleb Annika Laats, Risti koguduse õpetaja.

Kas paavsti palve on kangem või vägevam kui teie oma? Kas Jumal kuulab paavsti eelisjärjekorras?

Ma usun, et ka paavst ütleks selle peale: „Sama teraselt, sama südamega kuulab Jumal ka kõige pisemate palveid, ja võib-olla nende kõige pisemate omi veel erilise hoolega.“

Kõige pisem on…?

Samal teemal

Sõltub olukorrast. Mõni, kes eile oli väga tugev, võib täna nutta oma lapse haigevoodi ääres. Me ei tea, kes on kõige pisem, aga Jumal kuulab palveid – see on tema tõotus.

Seriaalis „Mulla all“ oli ühes osas niisugune arutelu: kui inimene kaotab abikaasa, on ta lesk; kui laps kaotab vanema, on ta orb; aga kui vanem kaotab lapse, on tema olukord nii hirmus, et selle kohta pole isegi sõna. Te olete õppinud pediaatriat ja töötate praegu hingehoidjana lastehaiglas. Miks Jumal laseb juhtuda millelgi nii kohutaval nagu lapse surm?

Ma lisan kõigepealt juurde, et kui inimesel sureb laps, kellega ta on saanud koos olla, mängida, süüa, siis vanem teab, et ta on vähemalt ema või isa. Eriti keeruline on nende olukord, kelle laps sureb ilmavalgust nägemata. Sel juhul on vanemal ju veel ka see väga raske küsimus, kas ta üldse on ema või isa.

Hingehoidjad püüavad siin rõhutada: jah, sa oled ema, jah, sa oled isa – kuigi sa pole siin ilmas saanud lapsega koos olla, on ta ikka sinu laps.

Me nimetame surnult sündinud lapsi vaikuse lasteks. Ma olen selliste peredega väga palju tegelnud ja seda on nii ilus näha, et kui perre sünnivad järgmised lapsed, loetakse oma laste arvestusse sisse ka need, kes praegu meie juures pole.

Miks Jumal laseb sellisel õnnetusel sündida?

Risti kui kuvandi, risti kui logo tähendus pole olla lihtsalt lahe kuju kaelas kandmiseks – rist on kannatav Jumal, kes kannatab inimesega kaasa. Ta on reaalselt kohal kannatavas inimeses. See on minu usk ja veendumus: Jumal kannatab kaasa. Aga ma ei tea, miks ta vahel hirmsatel asjadel juhtuda lubab.

Ma ei saa aru. Miks peab Jumal heale inimesele sellise koorma selga laduma? Kas tal südant ei ole?

Kui mul oleks neile küsimustele niimoodi tra-tah! vastuseid anda, siis ma ei sobiks hingehoidjaks. Mul ei ole ees leksikoni, kust ma lappan vastuseid.

Ka Piibel tõstatab küsimuse: miks on maailmas olemas kannatus? Aga ta on: me teeme kurja ja meile saab osaks valu ja kuri. Mis ei tähenda, et Jumal oleks kuidagi südametu. Tema – ja ma mõtlen seda kogu südamest – kannatab selles veel kõige enam, mis meiega siin sünnib ja mis me üksteisele teeme.

Miks Jumal laseb sündida ühel või teisel asjal? Haigete või surijate juures või peres, kus on tõeline valu, ei saa hakata filosofeerima. Aga kui nii-öelda kohvilaua taga mõelda, mis oleks, kui Jumal ei lubaks kurjal sündida, jõuaks me ilmselt järeldusele, et sel juhul peaks ta meid siit maailmast ära kustutama, sest enamus kurja algab meie seest.

Kust kuri meie sisse saab? Jumal pani luues meisse kurjuse juba sisse?

Ei, ta on andnud meile vaba tahte valida. Kui sa kedagi armastad, annad sa talle vaba tahte, lased tal minna oma teed. Ükski armastus ei ole selline, mis vangistaks armastatu, mis ei laseks armastatul valida. Jumal armastab oma last nõnda, et on lasknud tal teha oma valikuid. Millega käivad kaasas tagajärjed.

Laps, kes sünnib surnuna, tegi emaüsas oma valiku? Jumala tahtel ja heakskiidul?

Ei, kui te räägite emaüsas surnud lastest, siis ma ütlen ikka, et mul ei ole sellele vastust.

Te olete töötanud lastehaiglas ja sünnitusmajas. Kas te kiidate heaks abordi kui ühe võimaluse meditsiiniliselt sekkuda loote arengusse ka juhul, kui sellest ei sõltu ema elu?

Ma arvan, et ükski naine ei kiida seda heaks, isegi mitte see, kes selle tee valib.

Kas te mõistate neid, kes otsustavad abordi kasuks?

Ma ei üldista. On olukordi, kus ma ei suuda mõista inimesi – olgu jutt abordist või millestki muust.

Ma ei suuda mõista näiteks vanemaid, kes jätavad vähihaige lapse ravita ning proovivad last aidata mingi hingamise või kristallidega. Ma ei suuda neid mõista, aga ma ei saa hingehoidjana neid ka hukka mõista.

Hukkamõistu asemel peaks me proovima luua ühiskonda, kus inimesed ei peaks valima abordi teed, kus inimesed saaksid öelda lapsele „jah!“. Eestis tegutseb aktiivne katoliiklaste ühendus Caritas, mis aitab rasedaks jäänud teismelistel tüdrukutel lapse ilmale tuua. Nad toetavad väga raskes olukorras noori emasid – sotsiaalse tausta ja vanemliku hooleta lapsi, kes on jäänud lapseootele. Aitavad neil kasvada emaks. See ei tähenda ainult materiaalset abi, vaid ka muude oskuste jagamist, alates püree keetmisest. Mina vaimulikuna näen, et just selline võiks olla meie roll. Mitte lahterdada ja öelda, et tohib või mitte, vaid toetada, julgustada ja aidata.

Te ütlesite, et ei suuda mõista vanemaid, kes jätavad lapse ravi pooleli ja hakkavad abi otsima näiteks kristallidest. Kas see on teie kui meediku tegemata töö tagajärg või teie kui kirikuõpetaja tegemata töö tagajärg, et inimene on valmis hülgama tuhandete aastate pikkuse arstiteaduse ja süstima oma lapsele mulda silma – lootes, et sellest on abi.

See on minu mõlema poole tegemata töö.

Häbi ka on?

On küll, väga häbi on!

Tarmo Soomere ütles ühes intervjuus, et libateadused kipuvad alati võidutsema teaduse üle, sest libateadused ei pea midagi tõestama, osa inimesi lihtsalt usub neid.

Eesti oli eelmisel aastal Euroopa riikidest gripi vastu vaktsineerimises viimasel ja grippi suremuselt esimesel kohal. Mulle ei mahu pähe, kuidas me ei suuda sellest järeldusi teha! Meie, eestlased, kes me peame haridust niivõrd tähtsaks, kes me väidetavalt väärtustame teadust Euroopas kõige kõrgemalt.

Paljud lihtsalt usuvad, et vaktsineerimine on juba 18. sajandist pärit vandenõu.

Mul on väga kahju lastearstidest, sest nad on tõesti kohati olukorras, kus neid peetaksegi osalisteks vandenõudes. Nad on aastaid õppinud, aastaid muretsenud laste tervise pärast – ja nüüd neid ei usaldata. Usalduse küsimus on muidugi laiem, üks teoloog on öelnud, et kui me kaotame usu Jumalasse, tuleb selle asemel usk millesse iganes.

Samas ei mõista ma ju ravi asemel kristallide või eeterlike õlide hingamise poole pöörduvaid lapsevanemaid ka hukka. Ma ei tea ju, mida ma ise teeks, kui mu laps oleks väga-väga kriitilises olukorras. Vanemad käituvad nii tohutust hirmust ja kes olen mina ütlema, et sa oled loll. Tegelikult ma ikkagi tohutult loodan, et ema-isa lasevad oma last ravida parimate nüüdisaegsete teadmiste järgi.

Teil on olnud päevi, kui tulete koju ja nutate jõuetusest patja, sest lapsevanem, keda olete aidata püüdnud, teeb ravist keeldudes oma lapse seisundi ohtlikumaks?

Noh, märg padi ei ole magamiseks väga hea. Mul on omad viisid, kuidas sellega toimetan: ma annan kõik need olukorrad Jumala kätte ja mõnikord olen väga kuri Jumala peale, lausa vihane. Selleks annab mulle julgust ka Piibel. Piiblit, eriti psalme lugedes mõistame, et Jumal tahab näha pigem vihast inimest kui sellist, kes teda ignoreerib. Nii et ma julgen küll teinekord Jumalaga kohut käia mõnede olukordade ja laste pärast. Ma tean, et need on tema lapsed, tema loodud, seepärast ei pea ma ka pikka sissejuhatust tegema, ma tean, et ta teab, kellest ma räägin.

Te küsite Jumalalt sedasama küsimust, mida mina teilt meie vestluse alguses: „Miks sa sel sündida lased?“

Muidugi küsin! Ja jõuan siis ristini välja. Vastus on seal. Mõnikord ma taipan seda paremini, mõnikord suudan paremini sõnastada, teinekord näen hägusamalt, aga ma tean, et kõigile kannatuse-küsimustele on vastus ristis.

Jumala sünonüümid on armastus, headus, valgus, tõde…

Tal on palju neid: „Mina olen eluleib, mina olen eluvesi, mina olen maailma valgus, mina olen tee ja tõde ja elu.“ Igaüks, kes usub armastusse, vaatab enese teadmata tegelikult juba Jumala poole.

Teisipäeval Eestit külastanud paavst on andnud mõista, et ka homoseksuaalidest katoliiklased võivad taevasse saada. Miks kuri Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Jumal – oma suursaadiku Urmas Viilma sõnade läbi – homoseksuaalset käitumist mitte ei salli ja liigitab selle haljaks patuks?

Tänu Jumalale, et Jumal on see, kelle käes on igavese elu sõnad. Tänu Jumalale, et ükski inimene pole taeva värava avaja ega sulgeja. Ma loen praegu paavsti raamatut, mille pealkiri on „Jumala nimi on Halastus“, ja paavst tsiteerib seal kirikuisa Ambrosiust: „Kui juhtub, et jagatakse armu, siis on kohal Jeesus. Kui juhtub, et näidatakse karmust, siis on kohal kirikuteenistujad ja Jeesus puudub.“

Panite oma ülemuse praegu nii paika, et ise justkui midagi ei öelnudki.

Nii tore, et on olemas kirikuisad ja suured mõtlejad, kes aitavad luua mõtteselgust ning kellele saab tugineda. Paavst teeb täpselt sedasama, sest ega temagi elu ole kerge seal katoliku kirikus.

Aasta tagasi avaldasite te saates „Suud puhtaks“ kirikuõpetajana toetust kooseluseadusele. Mis selle aastaga juhtunud on? Puritaanlikum ametivend lööb teid nähes risti ette ja läheb teisele poole teed?

Mul on olnud tohutult huvitav aasta. Mul polnud õrna aimugi seal Kristuse halastusest kõneldes – mida ma teen oma ametis päevast päeva –, et see saade elu nii palju muuta võib. Ma olen rikkamaks saanud. Ma olen tohutult palju inimestega kohtunud, väga palju hingehoiutööd on juurde tulnud, sest oluliselt on lisandunud inimesi, kes otsivad mu üles ja tulevad kogudusse. Paljud, kes on hädas, kes on vaevas, kelle hing on haige, on helistanud või kirjutanud.

See aasta on andnud kõvasti mõttetööd: kuidas sõnastada evangeeliumi rõõmusõnumit nõnda, et see puudutaks siin ja praegu elavaid inimesi.

Piibel on natuke aegunud?

Piibli sõnum ei ole aegunud, aga Piibli sõnastus võib olla aegunud, sest kultuuriruum, kus ta kirjutati, on aastatuhandete tagune. Teoloogia ja vaimulike ülesanne ongi vahendada siin ja praegu oma probleemidega maadlevatele inimestele Piibli sõnumit nii, et see tooks neile vabanemise ja kergenduse ja nad näeksid valgust oma teel. Ja seda ma püüan teha: ma otsin ja loen ja mõtlen ja sõnastan.

Piibel on ju armastuskiri. Kui sa tahad oma armsamale midagi öelda, või – seda ei nimetata küll armastuskirjaks – kui isa või ema kirjutavad oma lapsele midagi, mida nad tahavad talle südamele panna, siis see on sama, mis Piibel. Piibel on see, mida Jumal tahab inimesele öelda oma armastusest.

Mulle oli eilne päev (teisipäev, paavsti visiidi) päev  väga suureks rõõmuks, sest ma õppisin tohutult sellest, kuidas paavst oma sõnumit jagab. Kuidas ta Roosiaias kõneles sekulaarse (ilmaliku) maailmaga nii, et meie, eestlased, tundsime, et ta räägib meist ja meiega. Kuidas ta tund aega hiljem oli Kaarli kirikus noorte ees ja suutis rääkida nõnda, et see puudutas konkreetselt neid nende olukorras. Kui enesekriitiline ta oli, kui kirikukriitiline tema sõnum tegelikult oli, ja kui avatud noortele.

See on hämmastav, kuidas 80aastane meesterahvas suudab kõnelda tänase maailmaga siin ja praegu nii, et keegi ei tunne: uu-uu, see on mingi täiesti arusaamatu kaanonikeel. Viimase aasta jooksul on saanud minu jaoks hästi oluliseks püüda üha enam lihtsalt ja selgelt rääkida. Ja mitte liiga palju.

Ikkagi: kas pärast kurikuulsat saadet, mis viis teid EELK juhtidega vastuollu, on rohkem olnud neid ametivendi ja -õdesid, kes tormavad teid kallistama: „Aitäh julguse eest!“ või on rohkem neid, kes ei kiida teie suhtumist kooseluseadusesse heaks?

Päris ausalt on nii, et iga kirikuõpetaja tegutseb suuresti oma koguduse juures ja meie teed, oh paraku, väga kokku ei puutu. Kui ma mõtlen otsesuhtluse peale, on sooje pöördumisi olnud rohkem.

Selle põhjal, mis toimub sotsiaalmeedias või kuluaarides, ei saa aga teha mingeid järeldusi. Kui me hakkaks Õhtulehe või Postimehe kommentaariumide põhjal tegema järeldusi eestlaste vaimse tervise kohta, oleks diagnoos üsna… No see ei vastaks tegelikkusele.

Kirikusisese skandaali – kuidas suhtuda homopaaridesse – puhkedes jäin ma mõttesse, et tegelikult võiks EELK ja LGBT-liikumine (seksuaal- ja soovähemused) hommepäev ühineda, sest mõlemast kogukonnast leiame eest kleitides mehed, kahtlased naeratused, kire korraldada rongkäike, trügimise haridusasutustesse, soovi omada tõe monopoli, silmatorkava tähelepanu- ja rahahuvi, armastusest jutlustamise.

Te olete väga vaimukas ajakirjanik, on mu vastus.

Ma jäin mõtlema tegelikult selle tõe monopoli omamise üle… ma ei usu, et kumbki seda tõsimeeli väidaks. Tõe monopol! Huhh, see kõlab nii jubedalt!

Jumal on tõde, mitte EELK. Tõde on Jumalas, mitte üheski selle ilma institutsioonis.

Kirik on aastasadade jooksul korduvalt oma vaateid inimeste eraelule reforminud. Enam vist ei panda abieluvälise lapse ristimisel ema häbipinki? Ka abielulahutusele ei vaata kirik väga viltu? Küllap ühel hetkel ajakajastatakse ka suhtumine homoseksuaalsetesse paaridesse.

Saame näha. Annaks Jumal!

Kui Igor Gräzin palub valimiste eel edu Reformierakonnale, Riina Solman Isamaale ja perekond Vooglaid näiteks EKRE-le, siis keda Jumal rohkem kuulab?

Saame näha!

Valimistulemus 3. märtsil peegeldab Jumala tahet?

Ei. Nagu me alguses rääkisime: siin maailmas sünnivad ka asjad, mis ei ole Jumala tahe.

Millest nad ikkagi sünnivad? Saatanast?

Me rääkisime ka sellest. Peab olema pime, et mitte näha: maailmas sünnib tohutult palju asju, mis ei ole Jumala hea ja armuline tahtmine. Ta laseb mingitel asjadel sündida, sest ta on andnud meile vaba tahte. Tema ise tahab headust ja halastust.

Imeline on see, et vaatamata meie jõupingutustele seda head ja halastavat siin maailmas ikka sünnib ja mulle tundub, et me hakkame vähehaaval taipama olulisi asju. Üksteise hoidmise ja ühisosa otsimise teema kõlab nii meie presidendi kõnedes, paavsti kõnedes kui ka mitmel pool mujal. Ka eile (teisipäeval) oli Roosiaias näha, et see teema heliseb meile vastu. Me taipame, et individualismiga jõuame vaid sügavasse üksindusse. Tuleb otsida inimlikku ühisosa.

Teie olete Jumala headusest ja halastusest osa saanud?

Ma abiellusin esimest korda väga noorelt – olin 21 – ning mõned aastad hiljem läks abielu lõhki ja selles oli suuresti süü minul. Ma kasvatasin kaua aega oma kahte tütart üksinda ja… See oli üks valus lugu.

Aga minu jaoks oli see väga-väga võimas, kuidas Jumal tõi mind valust välja nii, et ma tõesti tohtisin aru saada: ta pole mitte ainult õigete Jumal, vaid ta on just nimelt patuste jaoks tulnud, ta on halastaja Jumal. Seda oli mul vaja õppida ja seda ma jagan nüüd, ei hoia endale.

Jumala armuga ei ole nagu keldris olevate moosidega, et kevade poole hakkavad need otsa saama ja peaks muutuma kokkuhoidlikuks. Jumala armuga ma ei koonerda.

Selle armulisuse kogemine sisaldas üpris palju enesesüüdistust ja enesepiitsutust?

Jaa, oli sedagi.

Huvitav, et vahel on vajalik tunda häbi Jumala ees. Esimest korda elus taipasin ma, kes on geid Jumala ees, ühes Inglismaa katedraalis paarkümmend aastat tagasi. Jutluses puudutati seda teemat ja korraga tabas mind tohutu häbi: kust ma olin võtnud kõrkuse mõelda, et mina heteroseksuaalina olen Jumala ees parem kui homoseksuaalid? See oli just nimelt häbi Jumala ees seistes, et ma olen pidanud ennast õigemaks või paremaks. See oli ilmutuslik kogemus.

Mis nägu on kurat ja milline on põrgu? Kas te tunnete kuradi ära, kui ta tänaval vastu tuleb?

Ei tunne, mkmm! Kurat tegutseb sageli väga varjatult. Ta on üks igavene kaval tegelane, ta võib ennast valguse inglikski maskeerida.

Kas ta võib olla koguni praegu siin toas?

(Ohates) Võib! Eks ta urgitseb meist igaühe kallal. Ka praegu siin toas urgitseb ta kuskil ja püüab küüsi vahele saada. Ta on ka meie hinge pärast mures. (Naerab)

Käib ikka see omavaheline võitlus, kes hinge endale saab – nagu Tammsaare „Põrgupõhja uues Vanapaganas“?

Nii on ka Luther mõtestanud, et emba-kumba: sa oled kas headuse või kurjuse meelevallas. Meie arvame, et on võimalik ka väga neutraalne, ükskõikne olek, aga niipea kui oleme ükskõiksed olukordades, kus inimesed kannatavad, kus on õnnetuid inimesi, oleme juba kuradi mängumaal.

Põrgut, ma kardan, oleme kõik elus juba ühel või teisel hetkel kogenud. Oma kõige-kõige mustematel ja pimedamatel hetkedel.

Millisest patust või pahest tahaks te enda juures vabaneda, aga ei raatsi?

Patt on nii tõsine asi, et ma tahaks tast täielikult, päevast päeva uuesti ja uuesti lahti ütelda. Ei ole pattude skaalat: väike või suur. Patt on võõrandumine: võõraks jäämine Jumalale, võõraks jäämine teisele inimesele, võõrandumine ka iseendast. Patt on üksijäämine selles mõttes, et sa ei taha enam iseennastki tunda. Iga päev tuleb tegelda sellega, et me ei kisuks end isekusse, oma mulli, endasse sulgumisse, et me ei muutuks araks, laisaks ja ülbeks.

Selle pärast ma ei saa öelda, et ah, ma nii tahaks, et ma õhtuti raamatuid lugedes ei sööks kõrvale šokolaadi. See oleks nii mage, see teeks patu tühiseks.

Kas te vahel pidutsete nii, nagu homset ei oleks? Või te oletegi päriselt kogu aeg nii usin, nii kasin, nii puhta põllekesega?

Te mõtlete pidutsemist nagu mingit läbu? (Naerab)

No kas nüüd just seda, aga teinekord ikka tuleb ette, et hommikul ärgates on esimene mõte: viimased veinid oleks võinud jääda õhtul korgi alla?

Selle kohta ei oska ma midagi öelda. Mulle meenuvad küll mõned keskkooliaegsed peod, kus ümberringi oli maa must, aga mina olin seal ikka puhta põllekesega.

Küll aga meeldib mulle hästi eestikeelne väljend „ennastunustavalt naerma“. Midagi ennastunustavalt teha, ennastunustavalt rõõmu tunda – nii et on tõesti just selles mõttes pidu, et ma ei muretse mitte millegi pärast (luksatab korraks nagu lõbus leeritüdruk), ka iseenda pärast mitte… Selliseid rõõmupidusid tuleb ette, nii inimeste keskel kui ka päris omaette, Jumalaga kohtudes.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee