Riho Rõõmus: sellisel kujul Õllesummeri tegemine oleks Marje lõplikult ära kurnanud (1)

Rõõmus teadis Hansari otsusest juba mõnda aega. „Õllesummerit korraldav ettevõte oli ka meie rendipartner. Kuna nad lahkuvad lauluväljakult ka rendipartnerina, ütles Marje Hansar mõni aeg tagasi, et soovib ärisuhted lõpetada ja lõpetab ka festivali tegemise. Meie omavahelise kokkuleppe alusel – mida pean väga pühaks – palus Marje, et ma ei avaldaks seda infot lauluväljaku meeskonnas ega avalikult enne, kui ta on ise sellekohase avalduse teinud.”

Rõõmuse jaoks oli Marje otsus Õllesummeriga lõpetada pigem üllatus. „Saan väga hästi aru füüsilisest ja psüühilisest väsimusest, millele Marje Kroonika artiklis viitas. Kindlasti on ka teised ärid väga pingelised, aga meelelahutusäri on seotud eri emotsioonide, kirgede ja kõrge riskiastmega. Kui müüd õlut, siis teed ühe konteineritäie ning kui üks päev ei osteta, käid turul ja laatadel ning saad oma konteineri aasta lõpuks ära müüdud. Kuid kui teed kolm päeva festivali ja kõik ebaõnnestub, oledki pankrotis. Selles mõttes on meelelahutus ja muidugi ka kultuurisündmuste korraldamine kõrge riskiastmega, mis seabki kohutavalt suure emotsionaalse pinge inimesele, kes selle majandusliku riski võtma peab. Marje on nii bravuurne ja kõrge eneseteadvusega tegija ning keegi ei saa öelda, et ta vajus põlvili. Selle formaadiga ja sellisel kujul muusikafestivali tegemine oleks ta lõplikult ära kurnanud. Selles mõttes on võimalik, et see oli õige otsus,” selgitab Riho.

„Mina Hansari asemel oleks öelnud, et teen nüüd näiteks aasta vahet ja Õllesummer hakkab toimuma üle aasta. Ma ei tahtnud ta hinge urgitseda, et miks ta nii radikaalse otsuse vastu võttis, sest Marje Hansari pädevus ja kompetents on väga kõrged ning ka mina hindan teda väga kõrgelt. Paremat kompanjoni annab otsida. Hansari natuur ei pruugi meeldida ja eks tema iseloomuga on läbi aegade ka erinevad teravused õhus olnud, aga ta oli pädev juba 25 aastat tagasi, kui me üritust koos tegime,” räägib Rõõmus. „Ta läks kohe raamatupidamiskursustele ning tegi endale täisraamatupidamise kuni bilansivõimekuseni selgeks, ta valdab juurat. Tean, et Marje on festivali tehes selgeks teinud kogu elektrimajanduse – ta teab, mis on poldid, amprid, ta teab helivõimendustest, valgustest, artistidest. Mitte keegi ei saa talle öelda, et sina, naine, ei jaga siin muhvigi. Oleks väga kahetsusväärne, kui ta turult ära läheks.”

Õllesummeri tüüpi festivalile on ruumi küll

Rõõmus ei tunne, et tahaks Õllesummeri korraldamise enda peale võtta. „Tunnen, et lauluväljak on minu jaoks väga suur missiooniprojekt. Kui mind mingil põhjusel minema ei aeta, tahaksin ikka lauluväljakut hoida. Ma ei kibele tingimata Õllesummerit tegema, sest riskiürituste tegemine on vastupidiselt tellitud üritusele väga raske. Kui pead võtma majandusriski, on see väga tõsine ettevõtmine ja selles osas ma praegu küll nii väge täis ei oleks, et ütleksin, et panen lauluväljakul lusika lauale ja pumpan Õllesummerile ise uuesti eluvaimu sisse,” tunnistab ta.

„Samas kui Marje Hansar väidab, et tema ei usu, et keegi julgeks Eestis õllefestivali tegemise ette võtta, siis siin ma vaidleksin talle vastu. Minu arvates on seda tüüpi festivalile ruumi küll, kuid see peaks olema selgema formaadi ja missiooniga. Samuti peaks agenda olema sama, mis oli Õllesummeri algusaegadel, kus põhieesmärk oli Eesti õllekultuuri tõstmine ja õllekultuur tema kõige laiemas tähenduses alates tootmiskultuurist tarbijakultuurini,” lausub Rõõmus, et tuleks luua Eestimaise õllekultuuriga seonduvad traditsioonid ja väärikas tarbimine.

„Olen lauluväljakul päris tükk aega olnud ja elu on näidanud, et loodus tühja kohta ei salli. Tulevad uued tegijad, põlvkonnad ja üritused. Kuigi Õllesummer on olnud pikaajaline ja majanduslikult väga hea klient, siis tema ära kukkumisest lauluväljakule mingit majanduslikku hoopi ei tule. Kogu majanduse tulud on aasta peale nii laiali jagatud ja järgmise aasta planeeringuid vaadates ei tunne ma otseselt selle pärast muret. Arvan, et kui Marje andis turule signaali, et Õllesummer jääb ära, siis ma ei imesta, kui järgmise nädala jooksul juba üks või teine helistab, et see aeg on vaba, tahan midagi teha. Rõõmsalt ütleme kohe, et väga hea,” sõnab Rõõmus.

„Ükskõik kui andekaid artiste nad sinna tõid, jäi see rahvale ikka õllekaks.”

Riho sõnul seostub Õllesummeriga inimestele ikkagi õllefestival. „Praeguse meeskonnaga Õllesummer läks viimastel aastat pigem muusikafestivali teed – see oli nende otsus ja pole minu vaidlustada. Muusikafestival on muusikafestival ja ükskõik, kui andekaid artiste nad sinna tõid, jäi see rahvale ikka õllekaks. Nad võistlesid muusikafestivalide kategoorias, aga rahvas ootas pigem väga head rahvapidu,” arvab ta.

Rihole olid Õllesummeril kõige südamelähedasemaks algusaegadel toimunud laulupeod. „Kõhklesime ja nimetasime neid kord Õllesummeri laulupeoks, kord suureks ühislaulmiseks. Üle Eesti sõitsid kohale koorid ning paaril aastal olid ka rahvatantsijad. Seda peeti 10 aastat järjest ning läbi käisid Eesti parimad koorid ja dirigendid. Ka Eri Klas dirigeeris rahva armastatud seltskonnalaule. Minule kui koorijuhi diplomiga inimesele oli see nii südantsoojendav ja liigutav. Kui sellest loobuti, oli mul väga kahju.”

Lisaks mälestustele sai Rõõmus tänu Õllesummerile ka uue pereliikme. „Elasime mingi aja ka Marjega koos. Ühel aastal tuli Oru väravast väljakule väike lumivalge kassipoeg, kelle turvamehed välja tassisid. Kass aga tuli tagasi ja lõpuks pandi ta tordikarbi sees Marje lauale ning öeldi, et turvamees temaga hakkama ei saa, nüüd pead sina kui peakorraldaja selle ise ära lahendama. Võtsime kassi koju ja talle sai Õllesummeri järgi nimeks Summi.”