Leelo Tungal paneb hundi positiivsesse rolli (3)

Leelo Tungla ja Priit Pajusaare järjekordne koostöö jõuab publiku ette 30. oktoobril Estonias. Selles eelkõige nooremale koolieale mõeldud projektis tutvustab Andero Ermeli kehastuses hunt lastele erinevaid pille. Sõnaline pool on Tunglalt, muusika on Pajusaarelt. Nende varasem koostöö on aukartustäratavalt mahukas ja viljakas: Tungal on kirjutanud sõnad kümnetele Pajusaare lastelauludele pluss kolmele Pajusaare, Heiki Ernitsa ja Janno Põldma „Lotte“ muusikalile.

„Pillihundist“ rääkides rõhutab Tungal, et kindlasti ei saa seda ettevõtmist võtta muusikalina. „Ennekõike võikski seda nimetada kontsertetenduseks, kus muusikud tutvustavad Pillihundile erinevaid pille. Ka pille tutvustavad ja mängivad loomadest tegelased, kes pole küll kostümeeritud, vaid kergelt markeeritud.“

Pille mängivad loomad on Pärnu linnaorkestri vähendatud koosseisust. Leelo sõnul tulevad tutvustamisele sellised instrumendid nagu viiul, kontrabass, tšello, flööt, oboe, klaver, löökpillid, vioola ja metsasarv, mis pärast esitlemist loovad  harmoonilise terviku – kõlab Tungla sõnadele kirjutatud „Muusikamets“.

Koolides kuulutati Pillihundi teemal välja lauamängude võistlus, mis Tungla sõnul igati õnnestus. „Lapsed saatsid väga põnevaid lauamänge ja varsti peaksid võitjad ka oma auhinnad kätte saama,“ märgib Tungal, üks võistluse žüriiliikmetest.

„Pillihunt“ esietendub 30. septembril Estonias, 8. oktoobril Vanemuise kontserdimajas ja 17. oktoobril Pärnu kontserdimajas. Tungla arvates võiks seda suurt ettevõtmist hiljem etendada ka koolides.

Mis pillid on viiul ja metsasarv?

 Metsasarve mängiti algul vaid metsas jahi ajal signaali andmiseks. Heliloojatele aga meeldis selle pilli hääl nii väga, et nad kutsusid jahimehed orkestrisse oma lugudes mõnel hetkel kaasa mängima. Siit sai alguse metsasarve ehk corno kasutamine siseruumides.

Kuigi pealtnäha on metsasarv kompaktne ja üsna väike pill, on tal lahti harutatuna pikkust suisa 3,5 meetrit. Peamine probleem on metsasarve puhul vee väljalaskmise vajadus – nimelt kondenseerub mängimise ajal pilli sisse kenake hulk vett – mida tugevamalt pilli puhud, seda rohkem tekib sinna sisse ka vett. Sellest lahti saamiseks tuleb pill loo esitamise ajal tagurpidi pöörata, põrand saab märjaks ja muusik peab vaatama, et vesi esinemisriiete peale ei satu. 

Viiulisarnaseid pille hakkasid Itaalia meistrid tegema 16. sajandi alguses.Tänapäeval valmistatakse viiuleid kaheksas suuruses, nii tööstuslikult kui ka enam-vähem samade võtetega, nagu seda tegid renessansiaegsed meistrid. Pealtnäha sarnaste pillide hinnad võivad seetõttu erineda koguni kümneid tuhandeid kordi. Teadaolevalt on kõige kallim viiul soetatud 16 miljoni dollari eest!

Viiul koosneb umbkaudu 70 osast. Mõnel neist on naljakad nimed: tigu, nööp, sadul, roop ja poognal näiteks konn. Algselt valmistati viiulikeeli loomade soolikatest, tänapäeval aga sünteetilistest materjalidest ja metallist, kuigi ka praegu on veel soolkeeled kasutusel (nt barokkviiulitel).

Viiul on nii tundlik pill, et tooni ilu sõltub juba ainuüksi sellest, millises tujus mängija parajasti on. Eelkõige sõltub kõla siiski instrumendi ehituslikest omadustest, milleks on kaane ja põhja paksus, kõlapulga ehitus ja asetus ning isegi kattelaki paksus ning tihedus. Samas, eri tasemega viiulimängijate käes kõlab sama pill täiesti erinevalt.

Viiulipoognal on puidust (tänapäeval vahel süsinikkiust ehk fiibrist) vibu ja selle otste vahel on hobusejõhvid, tavaliselt 150–200 jõhvi poogna kohta. Madalama kvaliteediga poognatel on mõnikord jõhvide asemel nailonist kiud.