Inimesed

Seltskond jalgrattureid on ümbermaailmareisil võidelnud varingute ja mürgiste merelimukatega

Viienda Uhhuduuri seljatanud Priit Kuusk: kulmu kinni õmmelnud medõde kiitis mu ilusaid silmi (50)

Henry Linnard, 26. september 2018, 00:01
RATSUDEL LÄBI LINNA: Ustavad kaherattalised suksud püsisid meestel käekõrval ka vaatamisväärsusi uudistades.Foto: Uhhuduur
Viis Eesti meest alustasid 2002. aastal seiklusrohket rattamatka, mille eesmärk on maakerale etappide kaupa tiir peale teha. Augusti lõpus jõudsid nad tagasi viiendalt etapilt Lõuna-Ameerikast, kaasas kohvritäis uusi lõbusaid lugusid ja reisipilte. Kuna seljatatud on juba viis Uhhuduuri, toob Priit Kuusk koos kambajõmmidega viimase reisi lugude kõrval välja ka raskeimad hetked eelmistelt etappidelt.

Lõuna-Ameerika künklikel teedel vändates olid ratturid hargnenud, kui mööduv autojuht kõige ees sõitnud uhhuduurlased Hannes Hanso, Tanel Rütmani ja Kristjan Prii kinni peatas. „Vehkis kätega ja ütles, et on juhtunud accident (õnnetus ingl k. – H. L),“ selgitab Kristjan. „Me rohkem temast aru ei saanud, aga mõistsime, et vist on midagi tõsist,“ lisab ta. Kristjan haaras kaasa esmaabipaki, sõitis mehega jupp maad tagasi, jättes Hannese ja Taniili (Taneli hüüdnimi – H. L) rattaid valvama.

Ratturid kinni peatanud juht sõidutas Kristjani murul istuva Priit Kuuseni – viimasel oli kulm lõhki ja verine, samal ajal pahandas ta Liivo Niglasega, et too ei taibanud kohe filmima hakata. „Ütleme nii, et kohalik mees reageeris ehk üle, aga kui keegi ikka suure hooga vastu asfalti kukub, tasub ehk tõesti kontrollida,“ leiab Kristjan. „Eks Wend (Priit Kuuse hüüdnimi – H. L) ongi eetris endiselt ilus suuresti tänu sellele, et ta sai õigel ajal abi,“ naerab ta.

TEGIJAL IKKA JUHTUB: Kitsal teel rada vahetades õnnestus Priit Kuusel nõnda kulm lõhki kukkuda, et see tuli viie õmblusega kinni tõmmata.Foto: Uhhuduur

Samal teemal

Kontrollitud kukkumisega viis õmblust

„Mis seal ikka juhtus – kukkusin! Aga see oli kontrollitud kukkumine,“ muheleb Priit õnnetust meenutades. „Ma olen ikkagi kehv jalgrattur ja ei oska ratast keerulistes olukordades talitseda. Ratastele mõeldud osa teest oli väga kitsas – kõige rohkem 50 sentimeetrit lai,“ selgitab ta. Sõidu ajal tuhises ratturitest mööda palju raskeveokeid, mis tegi sõitmise ärevaks. „Tee oli mudane ja auklik, mis tähendas, et pidid vahepeal korraks põikama sõiduteele ja ühtlasi ka veenduma, et veokiga pihta ei saa,“ kirjeldab Priit kitsikust. „Üritasingi siis korraks keerata autoteele, mis oli 15 sentimeetrit kõrgemal. Esimene ratas läks ilusti, aga tagumine libises muda sees ja nii ma korraliku kukerpalli tegingi,“ räägib Priit. „Autojuht, kes meid aitas, oli muidugi fantastiline mees ja samuti pühendunud rattur. Näitas meile pärast pilte, kuidas ta maanteerattaga sõidab,“ kiidab Priit möödujat. Õnnetus lõppes Priidule komplimendiga. „Kui medõde kulmu viie õmblusega kokku tõmbas, ütles ta, et mul on väga ilusad silmad!“ praalib ta.

See aga pole kaugeltki ainuke seiklus, mis ratturitel on reisidel ette tulnud. Boliivias jäid seiklejad lumevangi – olgugi et alles eelmisel päeval lubas ilm õues T-särgi väel käia. „Lükkasime hommikul aknalt kardinad eest ja lumi oli maha tulnud. See oli ikka päris nilbe päev,“ meenutab Priit. „Saime aru, et sellise ilmaga pikalt ei sõida ja peatusime kaevurilinnas Pulacayos. Arvasime, et lumi sulab järgmiseks päevaks ära, aga tegelikult jäime lumevangi,“ selgitab ta. Kunagi kümneid tuhandeid kaevureid majutav linn on praeguseks kokku kuivanud paarisaja elanikuni. „Nii polnud keeruline ööbimiseks maja leida,“ naerab Kristjan. „Majadel on muidugi klaasid ühekordsed ja kütet ei ole – selle asemel oli hotellis kümme vatitekki.“

BOLIIVIAS LUMEVANGIS: Kui veel eelmisel päeval käisid uhhuduurlased õues T-särgi väel, siis järgmisel päeval jäid nad kaevurilinna Pulacayosse lumevangi.Foto: Uhhuduur

„Kaevurilinnakut meenutades tahaksin teile, kallid uhhuduurlased, öelda ühte asja,“ hurjutab Priit reisikaaslasi. „Kui Liivo filmis, siis mina alati jälgisin, et keegi tema ratta järele tooks, aga kui mina filmisin, siis kurat, teie unustasite mu täitsa ära!“ kirub ta. „Olin täiesti läbi külmunud, aga teil oli ainult mina-mina-mina!“

70 kilomeetrit kastiautos loksumist

PÖIDLAKÜÜT: Tõus, mille pikkuseks mehed eemalt silmaga 15 kilomeetrit hindasid, osutus hoopis 70kilomeetriseks põrguks. Nii kasutasid ratturid viimast õlekõrt ja hääletasid ennast tinamaaki vedavale kastiautole, mille kastis loksuti viis tundi.Foto: Uhhuduur

Reisi kõige rängemad vigastused tulid aga hoopis kihulastelt. Ühel õhtul tekkis Taniilil ehk Tanel Rütmanil ja Mart Kuusel mõte teha ise sauna. Varemgi käepärastest asjadest sauna ehitanud meestele tundus see eriti hea mõte, sest seljataga oli 50 kilomeetrit laskumist ja peas kummitas mõte, et järgmisel päeval ootab neid sama palju tõusu. „Tõime külast külmad õlled. Mis saaks veel parem olla?“ küsib Priit retooriliselt. „Asja varjukülg oli see, et just seal laagris saime suve kõige rängemad vigastused,“ selgitab Kristjan. Nimelt langesid ratturid kihulaste masside rünnaku alla, mille tulemusena jäid neile armid, mis tänagi mõne jäsemetel näha on. „Idüll muutus õudusunenäoks!“ tõdeb Kristjan.

IDÜLLIST SAI ÕUDUSUNENÄGU: Uhhuduurlaste saunaõhtust sai õudusunenägu, kui nad kihulaste massilise rünnaku alla langesid. Need jäljed on mõnel mehel siiani näha. Vasakpoolseimad on Mart Kuuse jalad, millel on kõige vähem hammustusi, sest tema määris oma jalad kihulaste eest kaitseks saviga kokku.Foto: Uhhuduur

Mi Amigo, Priit Kuusk!

Priit Kuuse eredamaid emotsioone Uhhuduuri viimaselt retkelt oli laager Argentinas ühe mägijärve ääres. „Mõnusalt karge läbipaistev vesi, puudesalu, hea seltskond, lõke, isetehtud söök ja vein,“ kirjeldab Priit puhkehetke. „Muide, minu liitrise paki valget veini astus keegi tanksaapaga puruks ja omaks pole seda siiani keegi võtnud!“ viitab ta süüd salgavatele reisikaaslastele. Uhhuduuri puhkeõhtul mägijärve äärses laagris liitus nende seltskonnaga kaks argentiinlasest vanderselli Gaston ja Cesar. „Noored mehed hääletasid mööda Lõuna-Ameerikat ringi, käisid väga paljudes riikides,“ kiidab Priit. Nii jagus paljurännanud meestel juttu, mida ei takistanud ka keelebarjäär. „Õhtu lõpuks tõusis üks meestest püsti ja pani mulle kaela amuleti – Argentinas levinud metskuldikihva – ja ütles: „Mi amigo!“,“ meenutab Priit heldinult. „Ootan neid nüüd külla.“

WEND JA AMIGO: Laagriplatsil sõbrunesid uhhuduurlased argentiinlastega, kellest üks õhtu lõpuks Priidule metskuldi kihvaga amuleti kaela pani ja teatas: „Mi Amigo!“ (minu sõber – hisp k)Foto: Uhhuduur

***

Ette on tulnud eluohtlikke seiku

Rattaretkelt ümber maailma on rännumehed kaasa saanud hulgi lõbusaid lugusid, ent viie reisi jooksul on ette tulnud seikasid, mis on suured mehed elu pärast kartma pannud. „Vahel saad oma vitsad ja mõistad, et loodusega ei mässata,“ selgitab Priit.

Esimesel Uhhuduuril läbisid ratturid Himaalaja mäestikku ajal, kui piirkonda kimbutas nädalatepikkune hoovihmaperiood. „Kogu autoliiklus oli seal mitmesaja kilomeetri ulatuses välja surnud. Mõnes kohas praktiliselt teed polnudki, oli vaid kallak, millel kõrgusid tankisuurused kivid. Tassisime rattaid seljas ja jooksime kivide eest ära,“ selgitab Priit, kuidas seltskond rändureid pidi põiklema paduvihmast veerema läinud kivide eest.

HIMAALAJA: Uhhuduurlaste esimese retke suurim katsumus oli Himaalaja mäestikus varingu käest pääsemine, kui paduvihm kivimürakad lahti pritsis ja ratturite poole paiskas.Foto: Uhhuduur

„Sain ühe kiviga vastu jalga nii, et hirm elu pärast tõi kerge pisara silma. Õnneks vihma sadas ja keegi ei näinud,“ tunnistab Priit ausalt. End paduka eest varjates olid mehed kapuutsid pähe tõmmanud, aga nii ei kuulnud nad nende poole tuhisevaid kive. „Õnneks tulid kivid maapõrkest ja ei tulnud vastu pead, vaid vastu jalgu, aga see pauk, mis ma vastu pahkluud sain, see niitis mu plaks! sadulast maha,“ selgitab rännumees. Väidetavalt olla viis päeva enne uhhuduurlaste sinna jõudmist samas kohas surma saanud üks Belgia abielupaar. „See oli ikka päris karm tunne,“ möönab Priit.

Uhhuduuri neljandal etapil Aafrikat läbides väntasid ratturid 40kraadise kuumuse käes nii, et päike paistis lagipähe. „Õhtu lõpuks oli nii, et kui sadulast maha tulid, hoidsid veel lenksust kinni ja hingasid sügavalt, et virvendamine ära läheks,“ muljetab Priit. Õhtu saabumine tõi hoopiski uued mured, sest 40kraadine leitsak kukkus ööseks viie soojakraadi peale. „Mina, tark mees, muidugi läksin Aafrikasse ilma magamiskotita. Ikkagi Aafrika!“ tunnistab Priit ettenägematust. „Kurat, neli ööd külmetasin nii, et panin kõik selga, mis mul oli. Keerasin ennast termokiledesse ja ikka magada ei saanud. Esimesse linna jõudes ostsin endale suure vildist teki ja keerasin ennast selle sisse rulli nagu viiner!“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee