Indrek Ojari ja Egon NuterFoto: MADIS SINIVEE
Tele
25. september 2018, 22:00

ARVUSTUS: seriaal „Teine võimalus“ võlub lihtsa eestlase probleemide kujutamise ja eluterve huumoriga (9)

Ida-Virumaal Tuleviku külas elab 13 väga erinevat inimest: endisest joodikust sensitiivini, kuid nad kõik on valmis ühendama jõud, et päästa oma küla kruusakaevanduseks muutmise eest. Just selline lugu rullub lahti Kanal 2 uues komöödiasarjas „Teine võimalus“. Seriaal on sündinud kahe väga erineva, aga omanäolise inimese koostöös: režissöör on „Tulnuka“ filmi tegijana tuntud Rasmus Merivoo ning stsenarist „Õnne 13“ kirjutaja Andra Teede.

Seriaal „Teine võimalus“ viib vaatajad Tuleviku külla (pean mainima, et see nimi on valitud suurepäraselt ning hakkab seriaalis kalambuurina mängima) põhjarannikul, mis on praktiliselt välja surnud: enamus elanikke tiksub abirahade peal päeva hommikust õhtusse. Lugu väikesest ja väljasurnud Eestimaa külast on vägagi sobituv ka Eesti pärisellu: selliseid külasid, kust enamik inimesi on suurtesse linnadesse ära jooksnud, leidub meie riigis vist kümneid ja kümneid.

YouTube – tõsielusari – seriaal

Merivoo-Teede koostöös sündinud sari on ühelt poolt lihtne, kui teisalt väga kompleksne. Seriaal toob vaatajateni pöörase süžee, mille vaatamine tekitab esiti tunde, et kas tegu on eestistatud „Inceptioni“ filmiga: seriaali sisu jõuab vaatajateni tegelikult tõsieluseriaalina, mida üks küla elanikest, Ain Mäeotsa kehastatud teleprodutsent Richard, külast teeb. Lisaks sellele saab televaataja näha kaadreid, mille on filminud külavanem Kalju assistent. Segane? Absoluutselt!  Pealtnäha lihtsana näiva telesarja on režissöör Merivoo viinud metatasandile, mis teeb selle omanäoliseks ja eriliseks ning paneb teiste kodumaiste seriaalide seast välja paistma.

"Teise võimaluse" režissöör Rasmus Merivoo Foto: MADIS SINIVEE

Seriaal eristub minu jaoks ka täiesti ebatavalise kaamerapildi poolest: kui tavaliselt on Eesti seriaalid filmitud mugavalt operaatoritele lihtsaks tehtud võtteplatsidel, kus on vaja vaid kaamera paika panna ning siis sealt puki otsast erinevaid plaane paugutada, siis „Teises võimaluses“ on filmirida tehtud väga elutruuks: operaator jälgib näitlejate suhtlust nagu tõsieluseriaalis. Mõnele vaatajale võib selline kaootiliselt kõikuv ja värelev kaamerapilt tunduda muidugi ebaprofessionaalne, kuid minule selline ehe lähenemine pigem meeldis ning see mõjus tavaliste staatiliste üld-suur-detailplaanide vahel värskendavalt.

Kiitmata ei saa jätta ka tugevaid ja erinäolised karaktereid: entusiastlikku, heasüdamlikku ja naiivset külavanemat mängib Egon Nuter, endist (niivõrd-kuivõrd) joodikut mängib tõsiselt elutruult ja peenelt Linnateatri üks väheseid häid komöödiameistreid Indrek Ojari, lauljatar Grete Paia teeb suurepärase näitlejadebüüdi külakaunitari Sigridly mängimisega. Kuigi algselt tundub, et mis selle harimatu piltilusa külatibi mängimine ära ei ole, siis tegelikult on peen teadus mängida seda rolli nii, et see liialt üle võlli ei oleks ning pingutatud huumoriks ei muutu. Vähemalt esimeses osas jäi Paia oma etteastega silma.

Indrek Ojari ja Egon Nuter Foto: MADIS SINIVEE

Seriaali esimene osa oli paljulubav ning mina sain mõnel korral naermisest isegi pisara silmanurka. Sarjas nähtud huumor oli minu arvates peen, mitte tavaline tordiga näkku huumor ega ka nilbe absurdihuumor. Kui mõtlema hakata, siis Merivoo (kelle tuntuim üllitis on muidugi „Tulnukas“) ja Teede (kes nüüd „Õnne 13“ elanike lugusid kirja paneb) koostöö tundub teoorias nagu siga ja kägu hakkaks seriaali tegema. Päriselt on tulem vägagi nauditav, seda muidugi avaepisoodi põhjal.

Esimene kodumaine seriaal, millel on ka sotsiaalne väärtus

Muideks, kui seriaali vaataja sellest teadlik ei ole, siis on „Teine võimalus“ tegelikult omamoodi „reklaamseriaal“, mille eesmärgiks on innustada tuhandeid ja tuhandeid eestimaalasi, kel haridustee pooleli jäänud, või kes õppimises enam mõtet ei näe, uuesti õppima asuma. Seriaali tellija on Eesti täiskasvanute koolitajate assotsiatsioon, kes tavalise reklaami tegemise asemel otsustas oma sõnumi inimesteni viia teleekraani kaudu.

Järgmistes osades läheb enamik Tuleviku küla elanikke, kellel kas koolitee pooleli jäänud, või kooliskäimisest juba tükk aega möödas, uuesti õppima. Nii loodetakse elukestva õppe idee kõigi seriaali vaatajate mõtetesse programmeerida ja utsitada kõiki eestlasi edasi õppima.

Kuuldes, et seriaal on tehtud sellise põhimõttega, tekkis mul kohe plokk, sest reklaamseriaal ei kõla üldse hästi. Kuid esimest osa vaadates ei paistnud ega turritanud see „reklaam“ kuskilt ebameeldivalt kõrvu ega silma.

Oleks seriaali tellija olnud mõni pesupulbritootja, piimameieri või karastusjook, oleks pilt vast muidugi teine olnud. Kuid tegelikult on tore, et eestlastele, kes vaatavad televiisorit keskmiselt lausa neli tundi päevas, edastatakse teleseriaaliga üllast eesmärki, millel on meie kõigi jaoks ka sotsiaalne väärtus.

Ma väga loodan, et see sõnum edaspidi silmatorkavalt esile ei hakka kerkima, sest nii jääks sarjast lihtsalt nõmeda reklaami mulje. Kui inimesed tabavad ära, et seriaal on lihtsalt suuremalt ette võetud reklaamkampaania, kaob mõnel kindlasti huvi seda edasi vaadata. Kuid minus on lootust ja usku, et sarja tegijad suudavad elukestva õppe sõnumi osavalt loo sisse ära hajutada.