MARILYN JURMANI BLOGI | Pean lapse pärast katvamat pluusi kandma (38)

Võimalik, et see on seotud It’s Yoga Tallinn stuudio avamisega, mis võtab suurema osa mu energiast. Lisaks pean igal hommikul ärkama hiljemalt kell seitse, et jõuda kella 7.45-ks esimesse joogatundi. Võimalik, et see on tegelikult peamine põhjus lõpetamiseks. Seni kuni Rumi tahab igal hommikul kell 5 rinda, ei saa me keegi end peres välja magada.

Aga teine põhjus oli ka. Nimelt hakkas mul viimasel ajal juba veidi valus. Ei teagi täpselt, miks, aga mulle endale tundub, et Rumil läheb kõht lihtsalt hästi kiiresti tühjaks. Ta tuleb kohe minu juurde ja siis ei saa ma talle isegi tavalist toitu teha, kuna ta lihtsalt ei luba mul kuhugile minna. Rumi tahab mõnusasti süles ja rinna otsas mõnuleda. Miski selle kõige juures tekitas nii tugeva tunda, et aitab küll, ma rohkem ei taha.

Kuni reedeni. Reede hommikul murdusime mõlemad. Viimastel päevadel pole Rumi ärganud enam kell viis, vaid oleme kõik saanud seitsmeni magada. Ta ronib hommikuti sülle ja vahel ikka küsib, et mis siin pluusi all on ja kas saaks ka (no sellises titakeeles, mis võib vabalt ka midagi muud tähendada). Aga reedel haaras ta kuidagi nii kiiresti mu pluusist kinni ja väga teadlikult ronis sinna alla, et ma ei jõudnud teda takistada. Hiljem ei olnud mul enam südant teda keelata.

No nii siis läks, aga õnneks õhtul oli ikkagi rahu majas ja järgmisel hommikul ärkas ta ka kell seitse nagu juba kombeks on saanud.

Proovin nüüd hommikuti kanda veidi katvamat pluusi, et Rumil ei tekiks sellist ahvatlust. Mu sõbranna Helene ütles väga tabavalt, et võib-olla oleks aeg pesupoodi minna ja need emme-rinnahoidjad välja vahetada. Täitsa võimalik, et see tooks endale ka teistsuguse tunde, et üks etapp on nüüd tõesti meil Rumiga läbi saanud.

Samas saan rõõmuga tõdeda, et juba esimesel võõrutamise nädalal (ühe tagasilöögiga küll), olemegi Rumiga juba palju rohkem sõbrannad. Saan temaga rahulikult koos mängida ja õues käest kinni jalutamas käia.

Vastupidiselt sellele olukorrale, mis meil tasapisi tekkima oli hakanud, kus ma tundsin, et olengi vaid tema toit ja valuvaigisti. Ma tahan olla ka edaspidi tema valuvaigisti ja lohutuskaisukas, kuid mul on nii hea meel, et saame lõpuks ka lihtsalt sõbrannad olla.

Lisaks olen väga põnevil selle üle, et saame hakata Jannoga uuesti mõnusaid date-night'e tegema. Tahaks juba täna viia Rumi vanaemale hoida, et siis esimest korda üle pooleteise aasta Jannoga kahekesi välja minna.

No alustuseks võib-olla sobib ka kino, kuna kes teab, kas me üldse oskamegi enam omavahel juttu rääkida. (See viimane oli muidugi nali. Oskame ikka... Rumist :D )