Inimesed

Elis Aunaste: olen aktsepteerinud seda, et ei suutnud laste isaga luua suhet, mis jääks kestma aastateks (32)

Jaanika Vilipo, 23. september 2018, 12:04
Elis Aunaste ajakirja EMA avapeolFoto: Tiina Kõrtsini
22. septembril esitleti Noblessneri sadamalinnakus uut ajakirja EMA, mille üheks kaasautoriks on kahe lapse ema Elis Aunaste.

"Minule andis emaks saamine võimaluse suureks saada," vastab Elis küsimusele, mis muutub naises pärast lapse sündi. "Kindlasti on paljud naised juba enne emaks saamist küpsed, aga minule andis see ikkagi võimaluse küpseda."

Elis ütleb, et oli enne emaks saamist lapselik ja peab end tänase päevani selliseks, kellel on nii-öelda sisemine laps hästi arenenud. "Olen lastega hästi ühel lainel, suudan nendega mängida. Väga hästi ja lapselikult."

Samal teemal

Naiselik, emalik ja küps osa on Elise sõnul just tänu laste sünnile tulnud ning tema maailma täielikult muutnud.

Kui rääkida lastega kaasnevatest rõõmudest ja muredest, siis toob Aunaste välja mõtte, mida on öelnud Ameerika kliiniline psühholoog Shefali Tsabary ajakirjale EMA antud intervjuus. "Iga lapsevanem peab hakkama tegelema oma sisemise lapsega, kui ta saab lapsevanemaks."

Ehk siis, me kõik oleme kogenud elusündmusi, mis on jätnud meile jälje või teinud traumasid. "Mingid asjad tekivad ja me jääme mingile tasandile. Meie sisemine laps ootab mingit abi ja ta ei saa seda." Elis räägib, et laste olemasolul hakkame meie, täiskasvanud, resoneeruma lastega mingil tasandil, kus meil endal on takistus ja puudujääk.

Elis ütleb, et just need on tema jaoks olnud taipamise hetked mõistmaks, et lapsevanem ei kasvata last vaid kasvab hoopis ise. "Mul ei ole mingisugust illusiooni, et pean oma lapsi kasvatama. Mul on alati see tunne, et pean iga päev kasvatama iseennast, et aru saada, kes ma naisena olen. Et pakkuda oma lastele võimalikult tervet tulevikku. Et nad oleksid kunagi terved naised, kes suudaksid tervelt armastada. Tervelt valida oma elu," jagab Aunaste enda mõtteid.

"Ma saan hea vanem olla vaid siis, kui ma iseendaga tegelen," ütleb ta. "Mul ei ole vaja tütreid kasvatada selles mõttes, et pean neile midagi õpetama, mida arvan, et tean neist paremini. Pean iseenda sisemise lapsega tegelema." Seda viimast nimetab ta üheks suurimaks õppetunniks.

Elis tunnistab, et on väga valus vaadata otsa nendele hetkedele, kui on iseendas pidanud pettuma. Näitena toob ta välja laste isast lahkumineku, mis toimus juba mõnda aega tagasi. Ja kuigi Elis lausub, et austab teda mehena ja laste isana, on see olnud pikk protsess. Et aktsepteerida seda, et ei ole osanud luua sellist teadlikku suhet, mis jääks püsima pikkadeks aastateks, kus on vanemad ja lapsed koos. "See on igapäevane reaalsus paljudes peredes," ütleb naine.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee