IVO LINNA: „Keegi on mind kaitsnud. Võib-olla see on mu ema, kes on mu ingel!“ (68)

Kui ma sel nädalal Ivole helistasin ja palusin tal intervjuu üle vaadata, siis ütles ta: „Täna ei ole mul aega, mul on meestega siin Muhus kaks täppistööd vaja ära teha: puude ladumine ja seenele minek!“ Mees, kellel praegu on käed-jalad tööd täis, räägib avameelselt lapsepõlvest, karjääri suurimatest kontsertidest, presidendi tunnustusest, usust ja sellest, kuidas ta 1994. aastal surmasuust pääses.

Praegu istume sinuga siin raadiomaja 11. korruse imelise merevaatega koosolekute saalis… Kas mäletad oma kõige esimest Tallinnas käiku?

See oli aastal 1960. Kingissepa linna kooli poistekoor valiti ka siis sõitma Tallinnasse üldlaulupeole. Olin just 11aastaseks saanud ja see oli üldse esimene käik üle mere. Esimene sõit praamiga. Esimene sõit rongiga. Virtsust sõitsime rongiga Tallinna. Selle liini peal oli 26 peatust. Küllap rong liikus kiirusega 30–40 km/h, aga minu meelest see rong lendas! Hommikul hakkasime sõitma ja õhtuks olime Tallinnas. Vat nii kiire kosmoselaev oli see! Ja kui praegu mõnel oma kontserdil laulan „Vana vaksalit“ või „Lokomotiivi“, siis olen ka rahvale neid muljeid jaganud.