Inimesed

Roman Baskini säravaimad rollid

Täna saadetakse viimsele teele lavastaja, režissöör ja näitleja Roman Baskin  (11)

Jaanus Kulli, 22. september 2018, 00:01
DIRIGENT: Federico Fellini „Orkestriproovi“ suurejooneline lavastus Roman Baskinilt esietendus 2004. aastal Narva Aleksandri kirikus. Ise lõi ta selles kaasa dirigendina.Foto: Kalju Orro
Roman ehk Romka, nagu ta oli kolleegidele, oli ennekõike looja. Mõistagi ka oma isa Eino Baskini poeg (Romani ja ema Ita Everi suhted on omaette teema), pereinimene, aga kui mälu ei peta, on ta vihjamisi öelnud, et samas on ta ennekõike kunstnik. Tuleb lisada, et kunstnik suure tähega. Säravaid osatäitmisi jagus tal näitlejatee algusest Vanalinnastuudios kuni viimase ekraanirollini filmis „Minu näoga onu“.

Tihtipeale tähendab see isiksuse vastuolulisust. Romka puhul öeldi tihti, et ta oli oma töös tohutult nõudlik nii iseenda kui ka teiste vastu. Mis pahatihti tõi kaasa konflikte. Võib-olla oli selles oma osa iseloomul. Temaga polnud kindlasti kerge, aga kindlasti oli huvitav temaga koos töötada.

Samal teemal

Tavaliselt räägiti Romanist kui lavastajast, režissöörist ja näitlejast. Kuigi esmajärjekorras peaks rääkima temast kui näitlejast. Talle oli selle elukutse jaoks palju antud: hea välimuse ja lavasarmi kõrval ambitsioonikust, parajalt edevust ja egotsentrilisust. Rääkimata tohutult heast koomikuandest, mille ta oli pärinud kahtlemata vanematelt.     

Kõik ütlesid talle: Roman, mängi rohkem ja lavasta vähem. Roman oma põikpäisuses ei kuulanud loomulikult kedagi. Ta lavastas, lavastas, lavastas. Mis oli aga paradoksaalsel kombel aseaine või asendustegevus. Sest tegelikult armastas ta üle kõige kino ja tahtis teha filme. Esimene oli lühimängufilm „Vernanda“, 1991 valmis „Rahu tänav“ – absurdisugemetega lugu võimust, kompromissidest ja kohanemisest, mis saavutas rahvusvahelise tuntuse. Tervelt 15 aastat hiljem sündis järgmine täispikk mängufilm, „Vana daami visiit“. Ning kõik. 

Suviti rahmis teatritööd

Kui rääkida Romanist kui režissöörist, jäi seda talle ilmselgelt liiga väheks. Tema suured unistused ­­– vändata filmideks Jaan Krossi „Keisri hull“ (kusjuures Gerard Depardieuga peaosas!) ja telesarjaks Tammsaare „Tõde ja õigus“ – ei saanud kahjuks teoks. Kahjuks saabki Romani suurima armastuse – kino – juures suurest õnnestumisest rääkida vaid kahe töö puhul: „Rahu tänav“ ning Raivo roll filmis „Minu näoga onu“, mis jäigi Romani viimaseks filmirolliks.

Suviti rahmis Roman teatritööd, tuues oma projektiteatri Kell Kümme all välja ennekõike komöödiaid, millest paljudes ta ka ise kaasa lõi ja millest kindlasti nii mõnedki Eesti teatrilukku jäävad.

Lõpuks tagasi alguse juurde. Mitte selles mõttes, et vanas eas läheme tagasi oma lapsepõlvemaadele. Ikka tema näitlejatööde juurde, mis said alguse kohe pärast teatrikooli lõpetamist Vanalinnastuudios, kus ta justkui tõestas, et ei pea paarkümmend aastat olema laval, enne kui saada Suureks Näitlejaks. Tema koostööst isa Eino Baskiniga sündisid Tarelkin „Toimikus“, Cyrano „Cyrano de Bergerac´is“, Hlestakov „Revidendis“ ja nii mõnedki teised kirkad rollid. Romka oli sündinud näitleja.

Aga veel… Sellest omaette teemast. Ema ja poja suhetest teatris ja väljaspool lava. Ita Everi ja Romani suhetest. Tihti öeldakse, et peresuhted teatritöös ainult segavad. Ent Roman lavastas ema Ita jaoks mitu suurt tööd, otsis uusi näidendeid sageli just selle mõttega – kas seal ikka Itale on vääriline roll?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee