Seriaali "Alo" peategelane Tõnis NiinemetsFoto: Tiina Kõrtsini
Tele
22. september 2018, 08:00

Tõnis Niinemets: maailm on praegu vist nii kreenis, et inimesed otsivad lihtsalt rohkem meelelahutust (42)

"Kuna koostöö oli juba autofirmaga loodud, siis oli sarja selle peale ehitada lihtsam," räägib oktoobri alguses tele-ekraanile jõudva huumorisarja "Alo" nimitegelane, näitleja Tõnis Niinemets. Automüügimehest Alost rääkiv telesari on esimene Eesti mockumentary stiilis komöödiaseriaal, kus on kasutatud tööstiilina näitlejate ja autorite ühisloomet (writers room).

Müügimehe Alo tegelaskuju sündis koostööst Aasta Autoga ja Karl Kermesega. Kuna Škodal ei olnud sotsiaalmeedias ühtegi klippi, mis tutvustaks aasta autosid, ja näitleja oli näinud teiste autofirmade reklaamklippe ning saanud aru, kuidas ei peaks reklaami tegema, siis otsustati luua karakter. Niinemets selgitab, et enda nime alt oleks seda olnud ebausutav teha.

"Inimesed ei usu, et ma kõikide nende autodega olen ise sõitnud ja nii kursis olen, mistõttu arvasime oleks ehk toredam vaadata mingisugust karakterit."

Sarja tegelaskuju, kes on Aasta Auto töötaja, iseloomustab entusiastlik, südamlik ja elurõõmus hoiak ning tema elu on täiesti automüügikeskne.

"Igas koomilises tegelases on aga üksjagu kurbust," ütleb Niinemets. "See on komöödiasari ja me räägime, et tegemist on Škoda müügimehega, aga kindlasti ei ole tegemist reklaamsarjaga. Lihtsalt keskkond on Škoda," rõhutab Niinemets. 

Kuigi sarja tuumik on automaailm, on vürtsitavad seda kollektiivi sees olevad põnevad inimsuhted, rõõmud ja pinged ning Alo armastuseotsingud. Niinemets räägib, et stenaariumi kirjutades oli üheks eesmärgiks see, et vaatajal kohati nimiosalisest kahju hakkaks. "Kurbusetoon on sarjas täitsa olemas." lausub Tõnis. 

Niinemets selgitab, et stenaariumisse olid kaasatud ka näitlejad, kellel oli suur sõnaõigus rääkida kaasa nii oma rolli ja üldise loo koha pealt. "Muidugi viimane sõna jääb režissöörile."

Aga ei ole päris niimoodi, et stenaristid pannakse ühte tuppa toredat sarja kirjutama. Mocumentary kõige lihtsamas keeles on lavastatud dokumentaal ehk siis tegelased on teadlikud sellest, et kaamera neid jälgib. On hetked, kus justkui visatakse pilk või suhtlus publikule ja vaatajale. Ja üks osa on kindlasti pihikaamerad või situatsioonikommentaarid otse kaamerasse ja kaameratagusele inimesele vastates.

Niinemets, keda võib julgelt pidada kohaliku stand-up žanri üheks juhtfiguuriks, ei arva, et tegemist on enam nii väga nišiga.

"Tänu internetikeskkonnale, kus leidub välismaa stand-up näitlejaid, on inimesed muutunud teadlikumaks. Eestisse on hakanud tooma ka välismaa artiste ja inimesed on hakanud seda otsima. Praegu on selline aeg, kus maailm on kuidagi kreenis, aga inimesed otsivad ikka väga palju meelelahutust. Sest sellist rasket, tõsist, sünget, või siis elupeegelpilti teatrisse minnakse jätkuvalt vaatama, kuid selle kõrvale otsitakse kerget meelelahutust, kus saab nii enda kui lavalolija kulul naerda. Naer on selline asi, mida tugevalt otsitakse. Mina olen justkui üks Eesti stand up'i liini esindajatest. Seda, kuidas seda teha, on erinevaid variante, publik leiab endale meelepärase artisti üles. Ma isegi ei tea, kuidas see niimoodi on läinud. Minu sattumine sinna on ka puht juhuslik."

Niinemetsa ja Karl Kermese koostöö sai alguse kolm aastat tagasi, kui Kermes käis vaatamas Von Krahli teatris kahte lavastust, kus Niinemets mängis.

"Talle tundus, et see dünaamika, mõttekiirus ja lavaväljendus sobiks stand-up žanrisse." Kermes tegi noorele näitlejale pakkumise ning sealt alates on nende koostöö olnud intensiivne. "Varem ei teadnud ma sellest žanrist midagi. Siis tuli ennast natuke kurssi viia. Panime mingid tingimused paika, milliste tingimustega me koos töötame. Mis tingimustega ma lavale lähen ja see on siiani intensiivselt kestnud."

Koomik räägib, et iga kohtumine publikuga annab talle pigem laengut kui väsitab.

"Publik annab sama palju energiat vastu, kui palju sa annad saalist neile. Võib mõelda, et oled laval kiire, intensiivne, hoogne, annad palju energiat ära - räägid ja liigud palju. Poolteist tundi lavalolekut võib päris võhmale võtta, arvab ehk mõni saalisviibija. Aga tegelikult on vastupidi. Väsimus tuleb hiljem, kohe pärast etendust ei ole mul mingit väsimust. Pigem oled sa rohkem energiat täis kui enne lavale minekut. Enne lavale minekut on lihtsalt närv. Aga laval olla on väga hea."

Sarja režissöör Doris Tääker on rääkinud, et välismaal on selline loomisprotsess ammu kanda kinnitanud, kus näitlejatele antakse vabad käed oma rollid ise luua. 

“Ühel päeval Aasta Auto klipi jaoks võttel olles mu abikaasa lihtsalt ütles, et Alo karakter on juba nii põnevaks ja loominguliseks arenenud, et tehke siis sellest juba seriaal, saab suurem publik Alo elust osa. Rääkisin ideest Tõnis Niinemetsale, Tõnis rääkis edasi vendadele Piusidele ja nendel hakkas kohe tekkima karaktereid, keda nad seriaalis mängida tahaksid. Sisuliselt näitlejad hakkasid ise idee juurde kogunema, regulaarselt koos käima ja seriaali kirjutama," rääkis sarja saamisloost produtsent Karl Kermes.