Disainer Tim Bluz vaevles depressioonis: tagasi vaadates tundub see periood nagu õudusfilm, mida vaatasin eemalt, kuigi tegelikult olin peaosas

"Inimesed on mulle vahepeal ikka kirjutanud, mõned nõu küsinud, teised lihtsalt sarnast kogemust jaganud. Paar nädalat tagasi kirjutas mulle aga neiu, kelle lugu liigutas mind hingepõhjani. Eelmisel aastal tekkis tal sügav depressioon ja isegi suitsiidsed mõtted, sest ta polnud oma eluga põrmugi rahul. Kuid ta ütles, et minu lugu ja looming, mille ta avastas tänu ühele Õhtulehe intervjuule, inspireerisid teda edasi minema. Ta õppis majandust, kuid on alati tahtnud jumestamisega tegeleda. Hetkel ta õpib meigikoolis Moskvas ja naudib täiega elu," sõnab Tim.

Bluzi meelest on sõna depressioon muutunud juba sõnakõlksuks, kuigi probleem on tõsine ning tihti kasutatakse seda ka väljaspool konteksti. Timi enda lugu sai alguse Šotimaal. "Õppisin Aberdeeni ülikoolis õigusteadust. Aberdeen on pisikene, hall ja pime ühe tänavaga linn, kus on kolm poodi ja seitse baari. Algul see mind ei morjendanud. Hullus hakkas pihta kolmanda aasta lõpus, mis oli kõige jubedam, totaalne luupainaja. Muidugi oleksin võinud kõik sinnapaika jätta ja koju tulla, aga alateadvuses teadsin, et kool oleks vaja ikkagi lõpetada. Kolm aastat on juba seljataga, jäänud on veel ainult üks, peaksin kuidagi hakkama saama. Kuid linn oli nii mürgine, et elu seal muutus lihtsalt võimatuks," meenutab ta.

"Kõlab veidi labaselt ja pinnapealselt, aga minu hingeseisund oli päris hull. Ühel hetkel panin tähele, et kõik emotsioonid ja tunded kadusid. Ma ei tundnud end elavana, lihtsalt eksisteerisin nagu tühi keha, zombi. Ma ei tundnud hädaohtu, ärevust, erutust, põnevust ega üldist soovi midagi teha," räägib Tim oma elu raskeimast ajast.

Elu nagu õudusfilm

Kui Bluz pärast viimast eksamit tagasi Eestisse tuli, tabas teda paanika. "Ma ei saanud magada, pea oli kogu aeg uimane, justkui vatti täis. Ma sõin tohutult palju, sest mul oli kogu aeg nälg. Võisin ära süüa kaks pitsat ja viie minuti pärast oli kõht taas tühi," räägib ta.

Pingeliselt mõjus noormehele ka reisimine. "Lennujaam tekitas valusaid mälestusi, millega mul oli psühholoogiliselt raske hakkama saada. Võttis väga kaua aega, et end puhastada ja taastada, aga kuna stress oli niivõrd sügav, mäletasid lihased endiselt seda õudust ja pinget. Tagasi vaadates tundub see periood nagu õudusfilm, mida vaatasin eemalt, kuigi tegelikult asusin peaosas. Õnneks aga pidasin vastu ja elasin selle üle."

Ühel hetkel hakkas Tim looma riidekollektsioone, mis mõjus talle teraapiliselt. "Mul oli hädasti vaja midagi, mis mu tähelepanu depressioonist eemale juhiks. Pidutsemine, alkohol ja mõnuained ei tekitanud enam vajalikku mõju ning mõistsin, et ainus võimalus end aidata on ülekoormusega. Seega täitsin oma päevad õigusteaduse, moekursuste, kollektsiooni loomise, presidendi vastuvõtuks valmistumise ja teises riigis moesõu korraldamisega. Kõlab küll klišeena, aga suurim õppetund oli, et elus tuleb tegeleda ainult sellega, mis rõõmu teeb ja silma särama paneb," sõnab disainer, kellel ilmub juba 4. oktoobril ka uus kapselkollektsioon.

Igas halvas on ka midagi head

"Aberdeeni kogemus oli minu jaoks ehtne põrgu, kus üritati minu psüühikaga mängida. Saatuse irooniana kohtasin aga just seal oma esimest tõelist armastust, nii et isegi kui tahaksin, ei saa ma Aberdeenis elatud aega kahetseda. Kuid mul on meeletult hea meel, et see peatükk on läbi ning sain sellega hakkama," lausub Tim.

Bluzilt küsitakse tihti, miks ta Aberdeenist ei lahkunud, kui asjad tõesti niivõrd hullud olid. "Kui olen aus, pole mul õrna aimugi. Võib-olla peitub põhjus selles, et ma pole harjunud alla andma ning tundsin, et oleks rumal alustatut pooleli jätta, võib-olla hirmutas mind teadmatus. Küll aga olen tohutult tänulik perele, sõpradele ja õpetajatele, kes mind toetasid. Taoliste lugude puhul on positiivne ka see, et kõik maskid langevad ja inimesed näitavad selgelt, kes nad on."

Disainer teab omast käest öelda, mis depressiooniga võitlemisel suureks abiks on. "Muusika, jooga ja üleüldse sport soodustavad emotsionaalse tasakaalu taastamist kõige paremini. Pärast nendele asjadele keskendumist hakkaski kõik vaikselt edenema. Minu maailm on taas maagiline ja fantastiline ning mis kõige tähtsam, oskan seda nüüd tõeliselt hinnata ja väärtustada," rõõmustab Bluz.