Film

ARVUSTUS | „Nico, 1988“ – viisteist minutit kuulsust, mis hävitab elu (2)

Dannar Leitmaa, 17. september 2018, 22:40
Meelemürke tarvitatakse filmis hoolega. Estinfilm
Tänapäeval, Eestist ja põhjaliku popkultuurikihita on ilmselt raske mõista Andy Warholi tõelist tähtsust. Fakt on see, et tema Factory-kambast tuli suuremaid ja väiksemaid staarikesi, ühe sellise kurb saatus hakkab sellest nädalast jooksma kinodes.

Just pealkirjas parafraseeritud ütlus on ilmselt Warholi üks kuulsamaid. Sakslannast lauljatar Nico teenis Warholi lähikonnast samuti enda veerand tundi kuulsust kätte. Kolm laulu koostöös Velvet Undergroundiga, plaati omal ajal küll väga hästi vastu ei võetud, kuid sellest hoolimata tõusis plaat kultusalbumite hulka. Tõsi, Nico oli veidi kurt, mistõttu ei saanud ta tihti nootidele pihta. Tõsi, Nico oli veidi ektsentrik, kes läks enda pikkade esinemiseelsete rituaalide tõttu Lou Reediga tülli. Seejärel üritas Nico veel soolokarjääri, kuid tema tähthetkeks jäi siiski kolm laulu Lou Reediga.

Meelemürke tarvitatakse filmis hoolega. Estinfilm

60ndate rockmuusika seostub ikka valimatu seksi, uimastite ja rockmuusika kokteilina. Nico armukeste nimekiri oli võimas - alates Bob Dylanist ja Jim Morrisoniga kuni Alain Delonini välja. Just suhe Deloniga tõi Nicole tema ainsa lapse. Kuna mees ei tunnistanud vabameelse naise last omaks ja naine ise kippus last unustama narkopidudel järelevalveta, siis kasvatas poega Deloni vanavanemad. "Ma olin liiga noor lapse kasvatamiseks," korrutab filmis kurvameelne Nico, keda kehastab võimsalt taanlannast näitleja Trine Dyrholm.

Meelemürke tarvitatakse filmis hoolega. Estinfilm

Samal teemal

Narkoga läks ka hoogsalt - kui noorena surnud 60ndate staarid võivad mõnele jätta mulje justkui ilusast surmast rock'n'rolli diktaati "live fast, die young"-vaimus, isegi Edie Sedgwicki traagilist saatust vaadates (guugeldage ja vaadakse kasvõi tema viimaseks jäänud filmi "Ciao, Manhattan"). Nico vedas aga vapralt keskeani välja, kus jalavarred olid nõelajälgedest augulised, pilt kippus pidevalt eest minema ja naise modellilikust olekust oli alles jäänud ilu riismed, mis meenutas veidi Antony Hegartyt.

Itallanna Susanna Nicchiarelli taktikepi all valminud film keskendub Nico viimasele kolmele aastale - poja ees tunneb ta süüd, poeg kipub enesetapuplaanidega flirtima, ajakirjanikud ei taha tema uuest muusikast rääkida, viimasele tuurile minnes on bändikaaslased nigelad ja tegelevad harjutamise asemel pigem narko ja omavahelise paugutamisega. Film ei ole rõõmus, otse vastupidi. Kui sellesuvine parim muusikafilm "Leto" pahandas nii mõndagi Eesti kriitikut helge magushapu vaatega Nõukogude aja rokimaailma, nõuti nimelt ängi ja pahandusi, siis Lääne-Euroopa rokimaailma näitab Nicchiarelli täpselt sellisena - kurva, valguskiireta, lootusetuna. Sellest hoolimata on tegu väga tugeva filmiga, mida vähemalt siiani on kriitikud üksmeelselt paitanud. Eriti muusikat ja peategelanna sooritust. Aga vaatama minge kindlasti omal vastutusel - igale tujule kindlasti ei sobi.

2 KOMMENTAARI

j
Juula Juurakust 18. september 2018, 19:43
Ja viga tekstis - Nico poega ei kasvatanud mitte Deloni vanavanemad vaid Deloni ema oma abikaasaga, hiljem nad lapsendasid ja poiss (sünninimega Christian Aaron Päffgen) sai uue perekonnanime Boulogne. Praegu 62.a. ja on Prantsusmaal näitleja.
o
onu heino 18. september 2018, 02:09
siiski.
all tomorrow parties on suht okei lugu, kuigi nico laulis seda laividel pidevalt heroiinilaksu all ja silmamunad suured, nagu kuu .. (loe edasi)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee