LISA KOMMENTAAR
17. september 2018, 10:44
ikka nuumatakse teiste arvelt neid kõrgharituid,keda niigi on kõik kohad täis.
17. september 2018, 11:24
Ühe lähedase sõbra pealt näen, et doktorantuur on omamoodi üliinimestele. Doktorandid ei ole lihtsalt kõrgharitud ega lihtsalt üliõpilased, vaid nad on teadlased, kes teevad rahvusvahelisel tasandil teadustööd. See ei olegi niivõrd töö, vaid kogu elu sisu, millel pole kindlaid tööaegu või korralisi puhkuseid. Täiskohaga töötamine selle kõrvalt oleks väga keeruline, aga kuidagi peab inimene ju elama ka. Pere tahab ka ülalpidamist ju.
Doktorantide riiklik stipendium oli aastaid 422 eurot, mis on absurdne. Korralik koristaja teenib ka rohkem. Nüüd on doktoranditoetus üle 600 natuke, mis kahtlemata abistab rohkem, kuid pole ka ju hirmus palju. See, et Tartu Ülikool otsustas oma tublimatele doktorantidele ka tulemusstipendiumi maksta, on ju vaid kasulik ülikoolile endale. Noored teadlased saavad pühenduda rohkem teadustööle, mis tõstab nominaalajaga kraadi saamise tõenäosust ning toob kuulsust nii teadlasele, kui ka ülikoolile. Arvestades tänapäevaseid hindasid ja doktorantuuriga kaasuvaid kulutusi (konverentsid, materialid, raamatud, koolitused jne), pole need summad mingi nuumamine.
Niisama ilusate silmade eest neid summasid ei anta niikuinii. Selle kõige taga on suur ja kõrge kvaliteediga töö. Muidu ei saa sentigi. Doktorantuur kõigile jõukohane polegi. Seal on koos oma ala fanatid, kelle tööd peavad vastama väga karmidele nõuetele. Need on tõeliselt targad inimesed, kes ometi tunnetavad oma teadmiste ja oskuste puudujääke rohkem kui keskmine endast heal arvamusel põhiharidusega jorss (või sarnase mentaliteediga inimene). Viimase meelest ongi nõme ja mõttetu olla haritud ning eriti ebaõiglane, kui inimene saab tasustatud laiemate teadmiste ja arenemiseks kulutatud aja eest. Tema ise saab küprokit pannes ju kolm korda rohkem.
Doktorantide riiklik stipendium oli aastaid 422 eurot, mis on absurdne. Korralik koristaja teenib ka rohkem. Nüüd on doktoranditoetus üle 600 natuke, mis kahtlemata abistab rohkem, kuid pole ka ju hirmus palju. See, et Tartu Ülikool otsustas oma tublimatele doktorantidele ka tulemusstipendiumi maksta, on ju vaid kasulik ülikoolile endale. Noored teadlased saavad pühenduda rohkem teadustööle, mis tõstab nominaalajaga kraadi saamise tõenäosust ning toob kuulsust nii teadlasele, kui ka ülikoolile. Arvestades tänapäevaseid hindasid ja doktorantuuriga kaasuvaid kulutusi (konverentsid, materialid, raamatud, koolitused jne), pole need summad mingi nuumamine.
Niisama ilusate silmade eest neid summasid ei anta niikuinii. Selle kõige taga on suur ja kõrge kvaliteediga töö. Muidu ei saa sentigi. Doktorantuur kõigile jõukohane polegi. Seal on koos oma ala fanatid, kelle tööd peavad vastama väga karmidele nõuetele. Need on tõeliselt targad inimesed, kes ometi tunnetavad oma teadmiste ja oskuste puudujääke rohkem kui keskmine endast heal arvamusel põhiharidusega jorss (või sarnase mentaliteediga inimene). Viimase meelest ongi nõme ja mõttetu olla haritud ning eriti ebaõiglane, kui inimene saab tasustatud laiemate teadmiste ja arenemiseks kulutatud aja eest. Tema ise saab küprokit pannes ju kolm korda rohkem.
KOMMENTAARID (3)