Mart Normetiga Maailmakoristuspäeval. Foto: Stanislav Moshkov
Inimesed
15. september 2018, 19:03

GALERII | Mart Normetiga maailmakoristuspäeva telesaate kaadri taga: „24-tunnise otsesaate juures on kõik raske.“ (9)

„Meil on juba 11 vaatajat“ hüüab Maailmakoristuspäeva telejuht Mart Normet reede öösel meeskonnale 40 sekundit enne seda, kui eetrisse läheb globaalne 24-tunnine otsesaade, mida juhitakse Tallinna ülikoolist.

Õhtuleht käis Mardil otsesaate telgitagustes varjuna kaasas. Küll mitte 24 tundi järjest. Kõigepealt võtame talle sappa reede õhtul umbes kell 22.30, kui otsesaate alguseni on veel omajagu aega. Siis on Tallinna ülikoolis veel võrdlemisi rahulik – osa tiimiliikmeid puhkab aatriumisse pandud kott-toolidel, kaameramehed sätivad üles valguseid ja kaameraid, ning kiled tõmmatakse maha ka poodiumilt, kus hakkavad istuma saatejuhid. Majas hõljub mõnus kohvilõhn. Arvata võib, et just see on vabatahtlikele ja meeskonnaliikmetele järgnevate tundide ajal hädavajalik.

Ühes väikeses kabinetis peab Mart Normet seitsme naisega koosolekut. Räägitakse Skype'i intervjuudest, mida saate jooksul tegema hakatakse. Intervjueerijad helistavad erinevatesse maailma riikidesse ja uurivad, kuidas prügikoristus edeneb. „Skype'i intervjuud on kõige olulisemad ja peavad kindlasti eetrisse minema,“ räägitakse. Suurem osa jutt on kõrvaltvaatajale täielik hiina keel – kasutatakse väljendeid, millest saavad ilmselgelt aru vaid teleinimesed. Aeg-ajalt keegi ka haigutab.

Paanika - saatejuhid on kadunud

Eestisse püstitatud staapi saavad inimesed saata ka erinevaid videoid oma koristusaktsioonidest. „Laupäeval toimub üle maailma ka plastic attack ehk inimesed lähevad poodi, ostavad pakendatud asju ning pärast maksmist võtavad asjad pakenditest välja ja jätavad need sinna,“ räägib Mart ja ütleb, et sellised videod tuleb kindlasti eetrisse panna. Küsimusi esitatakse üksteisele palju. Näiteks uuritakse, millisest uksest tulevad saatekülalised ja kes neile vastu peaks minema. „Kas me peame selle nüüd ära ka tegema?“ küsib Mart pärast koosoleku lõppu muiates.

Kell 23.20 uurib Mart, kas saatejuhid on juba ülikooli kohale jõudnud. Keegi pole näinud. „Nüüd hakkab paanika tekkima. Me oleme saatejuhid ära kaotanud!“ Helistatakse hotelli, kus saatejuhid peatuvad ning uuritakse, kas nad on juba takso tellinud ja lahkunud. Hotell vist ei saa täpselt aru, mis mureks. „Tuba ei vasta,“ tõdeb neiu, kes telefoni otsas ripub. „Äkki ongi tore, kui nad sisse magavad. Annab vürtsi,“ pakub Mart. „Nüüd läheb huvitavaks.“ Kaks minutit hiljem astuvad saatejuhid siiski õnneks uksest sisse. „Kus te olite? Me juba peaaegu surime ära,“ naerab Mart. Selgub, et taksojuht ei saanud aru, millisesse Tallinna ülikooli majja sõita soovitakse.

Mart saadab saatejuhid grimmi ja riietuma. „Aa, ma pidin alt teipi tooma, et see kinni kleepida,“ ütleb Mart ja saab ilmselt ainult ise aru, mida ta räägib. Uurin Mardilt, kas ta on teinud omale nimekirja asjadest, mida vaja teha on või paneb peast. „Hakkan otsast minema ja teen vastavalt sellele, kes mis murega tuleb,“ ütleb ta seepeale.

Natuke enne südaööd jõuab staapi Kajar Kase, kes on üks Skype-intervjuude tegijatest. Mart õpetab Kajarile, kuidas kõne tegemine nende süsteemiga käib. Kajar helistab arvutist Mardi telefonile. „Hello Mart, i don't see you,“ ütleb Kajar nurga taha kadunud Normetile. Kõne mängitakse läbi samamoodi, nagu otsesaates juhtuda võib. Tuleb ikka ju ette, et kõne vastuvõtja on unustanud oma kaamera käima panna.

Normet on tõsine rööprähkleja

Mardile läheneb koridoris üks neiu ja veel ennegi, kui ta jõuab suu küsimuseks avada, ütleb Mart: „Hästi kiire on. Kas tahad niisama jutustada või asjalikku rääkida?“ Kuuldes, et jutt on asjalik, võtab Normet neiu jutule. Järgmisel hetkel on ta taas Skype'i intervjuude toas ja paneb inimestele südamele: „Põhiasi, mida te tähele peate panema on see, et taustal ei oleks kuulda muusikat, mis on äratuntavalt popmuusika. Näiteks kui kellelgi raadio mängib. Facebook võtab ülekande 10 sekundiga maha, kui mingi Justin Bieberi laul ära tuntakse.“

Mart avab arvuti ja küsib endalt: „Kellele ma pidin meili saatma?“ Adressaadid meenuvad ja mees trükib need ka adressaadireale, kuid taas tullakse küsimustega ning e-kiri jääb sinnapaika. Järgmisel hetkel on Mart inimestest ümbritsetud, jagab infot ja vastuseid ning teeb samal ajal järjekordset Skype'i testkõnet. Tõeline rööprähklemine.

Saate jooksul lastakse eetrisse ka inimeste saadetd videoid ning üks meeskonnaliige tuleb Mardi juurde ja ütleb, et ühel videol pole heli. Mis nüüd tehakse? Mart tormab kohale, vaatab videot ja ei saa aru, miks see ilma helita saadetud on. Neile, kes videoid vastu võtavad ja nende eetrissemineku eest hoolitsevad, loeb ta samuti sõnad peale – taustal ei tohi olla äratuntavat muusikat. „Youtube annab sellisel juhul kolm hoiatust ja võtab ülekande pooleteise minuti pärast maha.“ Seda ei saa meeskond endale muidugi lubada.

Pool tundi enne saate eetrisseminekut uurin Mardilt, kes arvutis midagi klõbistab, et kuidas tunne on. „Täitsa okei,“ vastab ta pealnäha stoilise rahuga. 10 minutit enne saadet harjutavad saatejuhid platsil teksti, Mart annab veel viimased näpunäited ja poseerib saatejuhtidega ka fotograafile. Saatejuhid uurivad, et kuidas proov oli. „Fantastiline!“ ütleb Mart. Järgmisel hetkel uurib ta, kas oleks võimalik omale ka üks raadiosaatja koos kõrvaklapiga saada, et teiste meeskonnaliikmetega paremini suhelda. „Oi, 40 sekundit! Meil on juba 11 vaatajat!“ hüüab Mart üle saali. Ja järgmisel hetkel lähebki saade käima. „Juhhuuuuu, hea töö!“ ergutab Normet, kui saatejuhid on oma esimesed repliigid öelnud.

24-tunnise telesaate juures on raske absoluutselt kõik

Liitun Mardiga taas laupäeva keskpäeval. Mart ütleb, et üritas öösel kaks korda magada, aga endal oli tunne, nagu poleks üldse maganud. Mart ja tema abikaasa Britt haukavad kehakinnituseks karbist porgandeid ja rediseid. „Ma lähen nüüd duši alla,“ ütleb Mart. Veel enne, kui ta sinna päriselt ka jõuab, tuleb aga mitu asja ära teha. Mart annab inimestele nõu, vastab küsimustele ja assisteerib vajadusel ka operaatoreid – näiteks oli ühe operaatori kaamera kaabel talle jala alla kinni jäänud ning tagurpidi liikudes võinuks mees selle otsa koperdada. Normet hoidis kätt operaatori seljal, andes mõista, et too ei taganeks ja õigel hetkel päästis kaabli operaatori jala alt valla.

Põhiline küsimus, mida Tallinna ülikoolis liikujad üksteiselt küsivad, on: „Kas sa mganud oled?“ Mõni vastab, et paar tundi õnnestus, teised poled üldse sõba silmale saanud. „Ma arvasin, et magatakse rohkem,“ ütleb Normet ja lisab, et suurem osa tuumikmeeskonnast polegi üldse maganud. Nende jaoks on sellise pingega töö, kus öösel magatakse 4-5 tundi, käinud juba paar nädalat.

„Hästi on läinud. Eestlaslikult – algus oli rabe, aga kui käima saab, siis ei taha ära lõpetada,“ naerab Mart, kui küsida, kuidas on esimesed 12 tundi läinud. „Me just saatejuhiga arutasime, et lõpupoole, kui on jäänud paar tundi lõpuni, tekib ilmselt tunne, et paneks veel 12 tundi ja ei tahagi lõpetada. Päris lõpus tahaks ainult veel ja veel teha.“

Mart räägib, et nad on üheks puhuks üles ehitanud tehniliselt väga keerulise süsteemi. „Logistiliselt ja tehniliselt on see väga keeruline. Erinevatest kohtadest tuleb palju erinevaid videoid ja need mängitakse ühest masinast. Selleks, et kõik need üles leida, on need käsitööna indekseeritud,“ selgitab Mart. „Me pole CNN ja meil pole miljoni dollariga ostetud programmi, vaid me oleme Google sheetside abiga, tasuta vahenditega, teinud ise süsteemi, kuidas masinad ja inimesed omavahel suhtlevad.“

Mis on aga 24-tunnise otsesaate puhul kõige raskem? „Kõik. Kõige raskem ongi kõik,“ ütleb Mart. „Sa ei tea kunagi, mis hetkel vaataja vaatama lülitub. Ja kui ta lülitub, siis ta ei tea, mida oodata. Kui inimene uudistesaadet vaatama hakkab, siis ta teab, milline uudistesaate formaat on – kui üks uudis huvi ei paku, ootab ta järgmist, ehk see pakub,“ seletab Mart. „Meie vaataja on kindlasti halastamatu. Ta vaatab 15-20 sekundit, võib-olla 40 sekundit ja otsustab, kas ta jätab saate tiksuma või ei tule enam sellele kanalile, kuigi kolme minuti pärast võib tulla täiesti briljantne asi.“

Eriti keeruline on asi veel seetõttu, et internetis peaksid asjad olema väga lühikesed, kuid maailmakoristuspäeva saade vältab terve ööpäeva. „Internetiformaadis peab iga 5 sekundit olema väga huvitav, veel huvitavam kui televisioonis. 24 tundi iga viis sekundit huvitavaks teha on väga keeruline,“ ütleb ta ja lisab, et ideaalne saatepikkus moodsate kaanonite järgi oleks internetis ainult kolm minutit.

Vahepeal käib eetris staarisaate hõbemedalist Sissi Nylia Benita, kes esitab ühe laulu. „Väga kihvt, aitäh, et sa tulid,“ tänab Mart Sissit ja embab teda soojalt. „Normet veel südarit ei ole saanud?“ uurib ruumi saabuv mees, mispeale Mart muigab, et tema on ainult väike kärbes ja teised teevad palju rohkem tööd.