Foto: Robin Roots
Aigi Viira 15. september 2018 00:01
Moefotograaf, kelle garderoobikapis puuduvad lõhkiseks disainitud teksased ning paabulinnu sabatoonides küütlevad pintsakud. Mees, kes on tark nagu kurat ja võib hea tahtmise korral Virginia Woolfist või eri kümnendite moekunstist särava loenguga üles astuda. „Viimane edev asi, millega käisin paaril korral, oli neoonoranž särk,” tunnistab ta häbitult muiates. „See võis olla aastal 1998!” Koletult kõlav sõnapaar „neoonoranž särk” ning neutraaltoone eelistav Volkmann kokku ei passi. Või siiski?

Moefotograaf, kelle garderoobikapis puuduvad lõhkiseks disainitud teksased ning paabulinnu sabatoonides küütlevad pintsakud. Mees, kes on tark nagu kurat ja võib hea tahtmise korral Virginia Woolfist või eri kümnendite moekunstist särava loenguga üles astuda. „Viimane edev asi, millega käisin paaril korral, oli neoonoranž särk,” tunnistab ta häbitult muiates. „See võis olla aastal 1998!” Koletult kõlav sõnapaar „neoonoranž särk” ning neutraaltoone eelistav Volkmann kokku ei passi. Või siiski?

Toomas pole see persoon, kes pisikese poisina kuuri taga salaja värsket Silueti numbrit kui õhku sisse ahmis või salaja õmbluskurustel käis. Kaugel sellest – kui Toomas verisulis noorukina ülikooli arstiteaduskonda sisse astuma läks, polnud ta kindel, kas temast saab psühhiaater või sisehaiguste tohter. Kindlasti mitte kirurg. Kui ta aga kolm aastat hiljem sättis sammud hoopis lavakunstikooli, oli ta kindel, et temast saab näitleja. „Mul oli toona tunne, et kõik on võimalik,” kõneleb Toomas.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad