Foto: Estinfilm
Film
14. september 2018, 11:05

ARVUSTUS | 85 minutit hingematvat põnevust ühe näitleja ja paari telefoniga

Kõigest nädal tagasi nägin nüüdseks suurte fanfaaridega kinodesse jõudnud, ühel arvutiekraanil kulgevat filmi „Otsing“. Nüüd viivad taanlased minimalismi miinimumini ja piirdutakse kahe toa, ühe peategelase ja suure kriisiga.

Sundance'i festivalil loeti taanlase Gustav Mölleri debüütfilmi Süüdlane“ üheks üllatuseks. Omal moel meenutab teos hispaanlaste filmi Buried“, kus kirstu maetud Ryan Reynolds tegi ilmselt enda elu parima rolli, kui üritas ühe peagi tühjeneva mobiiltelefoni kaudu leida sidet pealmaailmaga. Kes toonast filmi ilma spoilimata näha sai, mäletavad seda ilmselt ühe kõige pingelisema ühemehefilmina meie suurtes kinodes.

"Süüdlane" on tõsine konkurent. Seekord ei ole peategelane maetud otseses mõttes küll kirstu, kuid peategelasele Asgerile (Jakob Cedergren) hädaabi dispetšeri töökabinet selleks võiks vabalt olla. Mees on endine patrullpolitseinik, keda ootab järgmisel päeval kohtuasi vaatajale teadmata süüasjas. Ilmselgelt on Asgeri mõtted enda karjääri saatuse ja istungi juures, mistõttu võtab kogu tööd üsna poole hambaga - viskab nalja speedi-laksu all paanikasse sattunud hädalise üle ja asub pigem sõpradega rääkima, kui õnnetu seksihimuline lõbutüdruku röövi kätte langeb.

Kuni tuleb üks kõne, mis filmi lahti tõmbab. Telefoni teises osas on Iben (taani näitlejanna Jessica Dinnage), kes annab krüptiliselt teada, et ta on kellegi autos ja ta on röövitud. Kõne katkeb. Järgnev toob välja nii politsei asjaajamise bürokraatia kui ka Asgeri iseloomu omapärad, kellel ei lähe kaua aega, kui kõigile bürokraatia reeglitele vilistades ise meeleheitlikult telefonide otsas röövitud naist päästma hakata.

Filmi suureks tugevuseks on tänapäeva kinomaailmas harukordne lühidus - 85 minutit, kuid kogu tegevus toimubki justkui reaalajas. Esimesest telefonikõnest kuni viimaseni, mil Asger (ilmselt viimast korda korravalvurite töötajana) uksest väljub. Selle vahele jääb väga laastavaid ja šokeerivaid süžeepöördeid ja muidugi ka selgus, miks täpsemalt Asger kohtu all on. Ka see pole meeldiv tunnistus, kellelegi.

Aga film on hea. Cedergren mängib kõik pinged välja näoga suures plaanis, Dinnage teeb sama ära häälega. Jääb meelde ja tõestab taaskord, et ka Euroopas, meist mitte sugugi kaugel, tehakse ka kuradi head kino. Ja seda arusaadavalt üsna väikeste rahasummade eest.