Teater

ÕL ARHIIVIST | ROMAN BASKIN: „See on minu elus kõige suurem lollus, et isalt teatri kunstilise juhi taktikepi üle võtsin.“ (1)

Jaanus Kulli, 13. september 2018, 22:44
Foto: TEET MALSROOS
Lugu ilmus esimest korda Õhtulehes 8. septembril 2016.

Kui näitleja ja lavastaja Eino Baskin 1980. aastal Vanalinnastuudio lõi, asus seal tööle ka tema poeg Roman Baskin. 2000ndate algul käis Eino Romanile peale, et too hakkaks tema asemel teatri kunstiliseks juhiks. Poeg nõustuski. Ent juba järgmisel päeval taipas värske juht enda sõnul, et on teinud suure vea – teatril oli raske majandusseis. See oli temale üks tumedamaid hetki Vanalinnastuudio päevil. Rohkem mäletab ta küll helget poolt – nagu ta kolleegidki, kes teisipäeval teatri meenutusõhtul osalesid.

Õhtuga, mis kandis nime "Vanalinnastuudio sünnilugu", tipnes Tallinna õpetajate maja sünnipäev. Seda põhjusel, et Eino Baskini asutatud Vanalinnastuudio näitetrupp tegutses aastatel 1980–1990 just selle maja kroonisaalis.

Omal ajal oli sinna peaaegu võimatu pileteid saada. Saalis pole küll enam aastaid pisikest lava, millelt mängiti publikule kahes suunas – nagu pole meie hulgas enam ka teatri asutajat. Ometi ärkas möödanik trupiliikmete meenutustes taas ellu.

Samal teemal

"36 aastat tagasi sai Vanalinnastuudios alustatud ja ports vett on selle ajaga merre voolanud. Suur jupp noorusest sai siin veedetud," sõnab Roman Baskin, kes hakkas vanemate jälgedes näitlejaks-lavastajaks.

Roman nõustub, et Vanalinnastuudio asutamine oli isa Eino elu olulisim teetähis. Samas tuletab ta otsekohe meelde, et Eino tahtis esmajoones teha estraaditeatrit ja luua uue estraaditrupi.

"Selle peale hakkasin talle pinda käima, et tee nüüd ikka üks korralik teater, muidu me läheme lihtsalt minema. Pärast seda oli isa sunnitud tegema ka tõsiseid asju, nii sündisidki "Cyrano de Bergerac" ja Gogoli "Revident". Seega saime korraliku põhja alla, nii et estraaditeatri maine hakkas päris teatri poole kalduma."

Kui talt küsida, kas tundmatuseni muutunud kaunis kroonisaalis seistes tuleb meelde ka mõni lõbus mälestus, on vastus üks: "Kui taolisi küsimusi küsitakse, olen tohutult kidakeelne, mul tavaliselt neid lõbusaid lugusid ei tule kunagi. Et kes kukkus lavalt alla, kes hilines, selliste sündmuste kaudu ei mäleta ma kunagi teatrit. Kõige koomilisem ja tragikoomilisem oli ehk see, et me mängisime kahte suunda. Umbes nii, et mängid saalile ja siis ka neile, kes on lava kõrval."

Hoopis olulisem on Romanile, et ta sai mängida koos Olev Eskola, Jüri Krjukovi, Urmas Kibuspuu, Anne Paluveriga. "Et ma sain ennast võrrelda proffidega, tolle hetke tipptegijatega. Ning et sel teatril tekkis kaal, sest algul võeti teda ikka poolpidusena."

Foto: TEET MALSROOS

Kui küsida Romanilt, palju tema nägi Vanalinnastuudio lavastustes alltekste ja ridade vahelt ütlemisi, vastab lavastaja, et kindlasti polnud need jutud lihtsustatult mustvalged. Näiteks toob ta Toomas Kalli tüki "Lihtne ja ilus", mille ta 1987. aastal lavale tõi.

"Seal on stseen, kus rong tuleb sellest suunast, kus raudteed üldse pole, viib linnapea lihtsalt minema ja lavale jääb vaid kübar. See oli Gorbatšovi sulaaeg ning isa oli veendunud Gorbatšovi pooldaja. Ta hakkas mulle nina peale hõõruma ideoloogilist viga: linnapea ei tohi niisama lihtsalt kuskile kaduda, kuna meil tulevad ilusad ajad. Jäin aga enda juurde ja lõpuks jäi minu arvamus peale.

Sama juhtus Brechti näidendiga "Švejk Teises maailmasõja", mille tegime üsna nõukogudevastaselt ja siis ta oli ka väga pahane. Kuigi ta oli satiirik ja räägiti, et must Volga ootab teda ukse ees, oli tal mingil hetkel väga suur usk tulevikku: nüüd on sulaaeg ja kõik läheb väga heaks. Nii et vaata, kui kerge on poliitikutel kunstnikke ära väänata."

Samas rõhutab Roman, et Eesti vabariigi taastulekut isa loomulikult tervitas ja sovetiaega vihkas südamest.

Meenutades aga teatri agooniast Sakala tänaval, prahvatabki Roman otse välja, et see on tema elus kõige suurem lollus, et ta isalt kunstilise juhi taktikepi üle võttis.

"Ta käis mulle peale, et võta-võta ja ühel päeval tõstsin ma käed üles: olgu, võtan. Järgmisel päeval sain aru, et tegelikult ei tahtnud ta midagi ära anda. Teater läks lihtsalt kolme miljoniga pankrotti – ühe aastaga. Ta poleks pidanud mulle kägu ajama, et tahab kunstilise juhtimise üle anda, ta oleks võinud surmani seal teatrit edasi teha," leiab Roman.

"Ehkki tõsi, võtsin selle pakkumise vastu, sest teatri kunstiline tase oli juba sedavõrd nõrk, et ei kannatanud kriitikat. Just see ja ainult see oli põhjus, miks ma pakkumise vastu võtsin, sest minus olid settinud mälestused just sellest seitsmest aastast, kui Vanalinnastuudio töötas veel õpetajate majas ning kus kunst õitses sõna otseses mõttes.

Keemia töötas, inimesed omavahel olid loomingulised," võtab Roman mälupildi kokku. "Selle majaga siin Raekoja platsil on mul väga ilusad mälestused."

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee