„Puuduta mind!“ 44. saade | Alar Tamming psühhedeelikumidest ja teadvusest, millest meil pole õrna aimugi (18)

"Puuduta mind!" Õhtulehe veebis ja Facebookis täna õhtul kell 18

21. septembril toimub Tallinnas konverents Psycherence, kuhu tulevad kõnelema Luis Eduardo Luna, Jeremy Narby, Susan Blackmore ja Dennis McKenna.

Miks Alar Tamming seda konverentsi korraldab?

Alar Tamming kutsus konverentsi ellu selleks, et anda ka teistele inimestele, kes mõtlevad psühhedeelikumidest ja teadvusest, aga seda enamasti omaette või raamatute abil, võimaluse kohtuda maailma säravaimate mõistuste kvintessentsiga ja muidugi ka üksteisega.

Alar, inimene ja tema alateadvus on sulle huvi pakkunud juba ammustest aegadest. Nüüd otsustasid Eestis korraldada sellise konverentsi.

Ma olen suur Carl Jungi huviline ja ma arvan, et inimese areng peaks käima läbi kogu elu. Ei ole nii, et 20-30-aastasena oleme lõplikult valmis. Kogu elu peaks arendama teadlikkust ja tegema ennast paremaks inimeseks. Erinevad õpingud viisid mind sellise teema juurde nagu transpersonaalne psühholoogia, mis tegeleb inimese psüühikaga. Mitte patoloogiaga, vaid inimeste tippkogemustega, sellega, kui inimene on tervem ja täiuslikum ja paremas seisundis kui tavaliselt, nii-öelda kõrgemates seisundites.

Transpersonaalse psühholoogia üks uurimisalasid ongi teadvus ja eelkõige muutunud teadvuseseisundid, samuti teadvusetasandid ja inimese areng. Rahvusvahelistel konverentsidel puutusin ma kokku päris mitme inimesega, kellel olid samad huvid ja keda ma nüüd otsustasingi Eestisse kutsuda.

Millal te esimest korda kuulsite psühhedeelsetest ainetest?

Ma arvan, et kuskil lapsena, kuna mulle meeldis väga lugeda. Juba 10-aastaselt lugesin pakse raamatuid. Siis ma kindlasti lugesin sellest, aga ega ma sellest midagi aru ei saanud. Narkootikumid ja psühhedeelsed ained aetakse alati segi. Narkootikumid on ained, mis muutuvad ainevahetuse osaks ja hävitavad inimest ja mida peaks igal juhul vältima. Psühhedeelsete ainete puhul on nii, nagu meile ka ülikoolis räägiti: need on ained, mis ei tekita sõltuvust. Väideti, et need keeravad meeleorganid sassi, mida need omamoodi ka teevad, kuid tegelikult need hoopis toovad esile inimese hinge.

Sõna „psühhedeelne“ tähendabki hinge väljendumist. Kui ma poleks uurinud, mis sel ajal ajuga toimub, siis võibolla arvaksin siiani, et need on ühed väga hullud asjad. Aga ma sattusin uurima aju elektilist aktiivsust ja uuringuid näitasid, kuidas psühhedeelsete ainete all hakkavad aju eriosad omavahel efektiivsemalt tööle ja kommunikeeruvad. See kõik on muidugi palju keerulisem, kui ma siin paari lausega saan väljendada, kuid uuringud on maailmas viimasel kümnel aastal saanud täie hoo ja tulemuste kohta saab öelda, et uuringud on paljulubavad.

Millal sa sattusid esimest korda konverentsile, kus sellest räägiti?

Kümme aastal olen ma käinud kuskil 12-14 konverentsil. 2006. aastal käisin Brasiilias ühes keskuses, kus tegeleti ka ayahuasca uurimisega. Kohtusin seal Luis Luna ja teiste maailmakuulsate teadlastega. Seal oli selline põhjalikum tutvumine. Mis puutub Eestis toimuvat konverentsi, siis siia olengi kutsunud esinejad, keda olen kümne aasta jooksul konverentsidel näinud ja kes on mulle kõige rohkem meeldinud.

Konverentsidel on enamasti sedasi, et samal ajal toimub kaks-kolm erinevat paneeli, mis tähendab, et mõni hea inimene jääb nägemata ja näed hoopis mõnda kehva, kes ei oska üldse rääkida. Lisaks on konverentside häda see, et kõnelejal on aega piiratult, mõnikord 20 minutit, mõnikord 40 minutit ja siis näed, kuidas tal jääb seitse-kaheksa slaidi rääkimata, et ajagraafikuga hakkama saada.

Meie teeme oma konverentsi täiesti teistmoodi, kõigil esinejatel on aega üle tunni. Lisaks on kõik neli meie esinejat alati kõikide konverentside peaesinejad, keda kõik korraldajad tahavad endale saada, sest on teada, et nad suudavad rahvast haarata. Nende esinemised on minu jaoks võrdsed parimate TedX-loengutega. Nad räägivad lihtsalt ja kõigile arusaadavalt. Tegu ei ole sugugi mingi teaduskeelega, millest aru ei saa, vaid pigem esteetilise naudinguga, rääkimata uutest teadmistest.

Mäletad hetke, millal nii-öelda pirni põlema lõi, et tahaks nad Eestisse tuua?

Ma arvan, et see oli siis, kui me Susan Blackmore’iga Wasiwaska teadvuseuuringute keskuses teadvuse olemuse üle mõtisklesime. Siis mul korra käis mõttena läbi, et kui me Tallinnas teeksime konverentsi, siis kas ta oleks nõus tulema? Ta ütles, et tal on Tallinnaga väga hea side, ta on siin käinud päris mitu korda ja ta on hea meelega valmis tulema. Siis sai ka teistele seda ideed pakutud ja kõik olid valmis tulema ja ainuke mure oli kõikide esinejate kuupäevad klappima saada.

Miks sa seda teed? See ei ole kerge ülesanne tänapäeval.

Eks me kõik tahame teha maailma paremaks ja üks asi, mis ma olen avastanud, on see, et inimeste teadmised psühhedeelsetest ainetest on umbes samasugused nagu tuumafüüsikast või kvantteooriast, mis tegelikult tähendab, et tegelikult me ei tea midagi. Arvatakse, et psühhedeelsed ained on halvad, kuigi viimase kümne aasta uuringud näitavad nende erakordset potentsiaali.

MDMA uuringud Ameerikas on jõudnud viimasesse järku. Tõenäoliselt muutub see lähiaastatel ravimiks, sest MDMA on üliefektiivne posttraumaatilise stressi puhul. Psilotsübiiniuuringud on näidanud, et see aitab obsessiiv-kompulsiivse käitumise korral ja vähendab ärevust. Samuti muudab psilotsübiin inimese avatumaks. Iboga’t kasutatakse sõltuvusravi korral. 36-tunnine seanss võib inimese vabastada eluaegsest heroiinisõltuvusest.

Brasiilia Santo Daiume kirikus kasutatav sakarament ayahausca, mille üks koostisosa on maailmas keelatud ainete nimekirjas, aitab ravida depressiooni. Uuringud on näidanud nende ainete väga suurt potentsiaali, aga see ei ole ületanud uudiskünnist. Küsimus on ka selles, et erinevalt ravimistest, mida tarvitatakse pikka aega, on psühhedeelsete ainete uuringud näidanud, et inimese tervendamiseks piisab mõnikord kahest-kolmest psühhedeelsest seansist.

Ükski ravimifirma ei ole huvitatud uuringutega tegelemisest, kui ainet saab manustada ainul korra või paar. Ja tunnistame ausalt: psühhedeelsed ained ühelt poolt tervendavad, aga suurendavad ka inimeste iseseisvust ja sõltumatust ühiskonnast ehk riigist.

LSD keelustati 1967. aastal, kuna lillelapsed ei tahtnud Vietnami sõtta minna. Aastatel 1950-1965 oli LSD kui ravim suure uurimise all. Ilmus üle tuhande teadusliku artikli ja toimus kuus rahvusvahelist konverentsi, rääkimata mitmetest raamatutest. Uuringud näitasid, et LSD-st on abi isiksusehäirete ja alkoholi liigtarbimise korral. 1968. aastal tegeleti teemaga senati tasemel ja tulemuseks oli raport, kus kõik eksperdid olid vastu LSD keelustamisele. Sellest hoolimata suruti läbi LSD keelustamine.

Kuivõrd on Eesti ühiskond valmis selliseks konverentsiks?

Absoluutselt on valmis. Tulevad ju need, kellele teema huvi pakub. Mõned võib-olla ahhetavad, sest sõna ehmatab ära, aga nemad vist ei tule kohale ka. Kõige lihtsam on kritiseerida seda, mida sa ei tea. Eks see natuke on ikkagi tabuteema, kuid psühhedeelikumid ja narkootikumid on täiesti erinevad asjad. Panna need samasse kategooriasse on sama, kui etanoolisisalduse tõttu võrdsustada peen viski ja heidikute piiritus. Psühhedeelikumid ja narkootikumid on täiesti erinevad kategooriad, seda näitab juba erinev nimetus. Aga jah, mõlemad kuuluvad riiklikult keelatud ainete nimekirja.

Ma arvan, et ühiskond on valmis, lihsalt ideed võtavad aega. Me ei räägi nende ainete tarvitamisest, keelatud tegevused ongi keelatud. Seni, kui neid ei legaliseerita, ei tohi neid tarvitada. Kuid intellektuaalne uudishimu seni veel keelatud ei ole. Aga iga uue idee puhul ongi alati algul vastuseis. Inimestel ei ole aega uurida. Me toome kontsentreeritult inimestele kätte, millega maailmas tegeletakse.

Tahaks öelda ka, et see ei ole ainult psühhedeelikumide konverents. Teine sõna on „teadvus“. Susan Blackmore ei pea end üldse psühhedeelikumide uurijaks. Tema on selline hästi avatud teadlane, kes on julgenud seda lihtsalt proovida. Tema põhiline tegevusala on teadvus. Sama võib öelda Jeremy Narby kohta, kes on antropoloog. Samamoodi on antropoloog Luis Luna.

Psühhedeelikumidest kui põhiteemast räägib ainult Dennis McKenna, kes on legendaarse Terence McKenna vend. Ülejäänud räägivad oma teemadest ja seostavad neid teemasid ka psühhedeelikumidega.

Nii et seda narkootikumide konverentsiks pidada on täiesti vale. Jeremy Narby räägib siin taimedest ja sellest, kuidas taimed maailma tajuvad. Siin on täiesti uued teadussuunad, millega inimesed kokku ei ole puutunud. Miks ma seda teen? Kui ise midagi meeldivat koged, siis on täiesti loomulik, et tahad teistega jagada. Oleks imelik, kui ma seda ei teeks, seda enam, kui mul on kõik vastavad võimalused olemas.

Rohkem infot leiad  https://www.psycherence.org/et/

21. septembril Tallinnas Alexela Kontserdimajas peetavale psühhedeelikumide ja teadvuse konverentsile "Psycherence 2018" tuleb kõnelema neli teadlast.

Luis Eduardo Luna juhib Brasiilias Wasiwaska uurimiskeskust, mis koondab ülemaailmset võrgustikku kõige eesrindlikematest teadlastest ja aktivistidest antropoloogia, etnobotaanika, psühhoteraapia, psühhofarmakoloogia, nägemuskunsti ja teadvusuuringute valdkondades.

Antropoloogiaprofessorina on Luna üle 40 aasta uurinud Peruus ja
Kolumbias erinevaid inimgruppe ja religioone, kes kasutavad inimteadvust mõjutavaid taimseid sakramente ja ravimeid. Ta on kogu maailmas tuntud Amasoonia põlisrahvaste šamanismi ja muutunud teadvuseseisundite ekspert,  kes on võtnud elutööks uurida psühhointegraatortaimede (ayahuasca) mõju inimesele.

Luna annab sissejuhatava ülevaate yajé ja ayahuasca kasutamisest Amasoonia põlisrahvaste animistlikus maailmakäsitluses ja iidses taimetarkuse kontekstis, samuti ayahuasca kasutamisest sakramendina Brasiilia sünkreetilistes religioonides alates 1930. aastatest.

Missugune on nende ja teiste psühhoaktiivsete ravimtaimede ja ainete
mõju sotsiaalsetele muutustele ja keskkonnateadlikkusele? Mis on nende taimedeterapeutilised võimalused nii füsioloogiliselt kui ka kogemuslikult?

Jeremy Narby on Kanada päritolu antropoloogiadoktor, kelle uurimusteos „Kosmiline siug: DNA ja teadmiste lätted“ esmatrükk müüdi 2000 algul koheselt läbi ja mille uustrükk just jõudis raamatupoodidesse.

Ta on alates 1980. aastatest uurinud etnofarmakoloogia ja šamanistlike praktikate seoseid DNA ja teadvuseväljadega ning andnud välja mitmeid selle
teemalisi raamatuid. Jeremy on elanud aastaid Ašaninka indiaanlastega Peruu vihmametsas ja omandanud oma põhjalikule teaduslikule taustale (ajaloo magister Canterbury ja antropoloogia doktorikraad Stanfordi ülikoolist) lisaks sügava kogemuse šamanistlikustelukäsitlusest.

Narby räägib loengus, kuidas Amasoonia rahvad on ammustest aegadest pidanud teatud taimi, nagu ayahuasca ja tubakas, õpetajateks. Tänapäeva teadlased on avastanud, et taimed on võimelised õppima, suhtlema ja tegutsema ning neil on mälu, seepärast on hakatud neid pidama pigem „isikuteks“ kui „objektideks“.

Antropoloog Jeremy Narby pilgu läbi saame teada nende erinevate perspektiivide ja nende mõju kohta inimeste ning teiste liikide omavahelistes suhetes.

Dr Susan Blackmore on vabakutseline autor, lektor, raadiohääl ja Plymouthi ülikooli külalisprofessor. Tema lemmikuurimisteemad on evolutsiooniteooria, teadvus, meditatsioon ja meemid, millest räägib ka tema enimtuntud teos „Meemimasin“ (eesti keeles ilmunud 2003, läbimüüdud).

Blackmore püüab publiku osalusel demonstreerida, kuidas meie teadvus võib olla illusoorne ning kuidas meelepete meid ikka ja jälle lõksu püüab. Isiklike kehaväliste, meditatsiooni ja psühhedeelikumide kasutamise kogemustele  tuginedes tutvustab ta erinevaid viise, kuidas me end illusioonidest vabastada saame.

Dennis McKenna oli üks esimesi, kes 1970. aastate alguses koos venna Terrence McKennaga hallutsinogeenide ja etnobotaanika maailma teaduslikult uurima asus. Ta on Heffteri uurimisinstituudi asutajaliige ja etnofarmakoloogiaosakonna juhataja. Hetkel annab ta lisaks oma teadustööle loenguid Minnesota ülikooli juurde kuuluvas terviseuuringute ja vaimse tervise keskuses.

Hiljuti Dennise asutatud Symbio Life Sciences platvorm aitab luua lahendusi inimeste heaolu suurendamiseks ja ökoloogiliseksinnovatsiooniks.
Dennis McKenna loeng sisaldab ülevaadet looduslikult laialt levinud psühhoaktiivsete molekulide algupära, leviku ning nende keemilise ja farmakoloogilise erinäolisuse kohta.

Arutluses on psühhoaktiivsete keemiliste ainete evolutsiooniline päritolu, millest paljud on teada šamanistlike praktikate kaudu ja teised vähem tuntud. Uurime ka neid aineid, mis ei ole psühhedeelilised, ent ometi psühhoaktiivsed, samuti neid, mida leidub üllatavates allikates: putukates, mereloomades, mürgistes loomades ja bakterites.

Alar Tamming kommenteerib konverentsi korraldamise
loomise põhjuseid alljärgnevalt: "Mul on olnud au kokku puutuda kõigi nelja sellel konverentsil esinejaga ja rääkida rohkem ja sügavamatel teemadel, kui meie igapäevane tarbimis-suhtlemine.

Miks olen mina mina? Kuidas ma siia sain? Mis on teadvus? Kuidas minu teadvus on seotud teiste teadvustega – nii inimeste kui kogu Eluga? Mis saab peale surma? Mis toimub teadvusega psühhedeelikumide mõju all? Kas psühhedeelikumid avavad uksi teistesse dimensioonidesse?

Need on küsimused mille peale tänapäeva materiaalne maailm ja
teadus vaatab heal juhul neutraalselt, kuid pigem halvustavalt, selle asemel et võtta need üheks põhiküsimuseks. Inimese tasandil on aga surm, elu ja iseendast teadlik olemine just kõige olulisemad küsimused.

Just nendel teemadel on mul olnud võimalik vestelda Psycherence'il esinejatega. Antud konverents saigi korraldatud selleks, et anda ka teistele
inimestele, kes nendest teemadest mõtlevad, aga seda enamasti omaette või raamatute abil, võimalus kohtuda maailma säravaimate mõistuste kvintessentsiga ja muidugi ka üksteisega."

"Puuduta mind!" Õhtulehe veebis ja Facebookis täna õhtul kell 18