VIDEO | „Puuduta mind!“ 43. saade | Madis Mark: ma ei tahagi enam olla normaalne, tahan olla unikaalne! (9)

Madis Mark (26) on noor mees, kes lapsena jäi betoonbloki alla ja tema jalad said rängalt kahjustada.

Madis on lõpetanud Rakvere reaalgümnaasiumi ja TTÜs arvutisüsteemide eriala. Oma õnnetusest ta eriti rääkida ei taha, aga mööda sellest ka ei saa. See juhtus 2001. aasta 1. septembril. "See on päris hästi meeles," tunnistab ta.

Madis oli siis üheksa-aastane, käis kolmandas klassis. Esimese koolipäeva aktus oli lõppenud, seejärel läks ta koos kolme sõbraga mängima. Kuidagi läks nii, et mänguhoos satuti avatud ehitusplatsile, kus muuseas ei olnud ühtegi hoiatavat silti ja kus lapsed ikka mänginud olid ja kus vedelesid betoonpaneelid.

Läks nii, et suur jurakas paneel hakkas äkki liikuma ja – Madis jäi selle alla. Madis viidi Rakvere haiglasse, sealt edasi Tallinna. Vigastused olid rängad. Haiglas veetis ta ühtejutti paar kuud ja talle on tehtud kümneid operatsioone. 

Arstid ütlesid, et mees jääb eluks ajaks ratastooli. Aga tüüp saab hakkama, kõnnib karkudega ja loodab, et meditsiin areneb tema eluajal sedavõrd, et ta saab ükskord ka ilma karkudeta kõndida. 

Õnnetus pani suhtlemisele põntsu

Õnnetuse tagajärg oli see, et Madis sai liikuda vaid ratastoolis. Täna saab ta ka pisut kõndida. Madise sõnul oli suhtumine ratastoolis tudengisse ülikoolis hea. "TTÜ on ratastoolis tudengile parim ülikool – on mugav liikuda," kiidab ta.

Suhtumist ülikoolis ei anna aga võrrelda sellega, mida Madis pidi tundma ja üle elama põhikoolis. Tuli ette, et teda lausa pilgati. "Ülikoolis on vanemad inimesed, kui põhikoolis. Ülikoolis on vähesed küsinud, mis minuga on juhtunud – nad võtsid mind kui tavalist inimest," rõõmustab Madis. Mees sõidab isegi autoga, kusjuures ise sõidab. "Parem jalg on tugevam, saan hakkama," rõõmustab ta.

Üks õnnetuse tagajärgi oli ka see, et Madis muutus tagasihoidlikuks ja kinniseks. "See oli päris suur löök." Tal tuli hirm seltskonna ees, ta ei suutnud olla vabalt, ei suutnud olla tema ise. Alles pärast põhikooli gümnaasiumis õppides hakkasid Madise suhtlemises muutused tulema – ta muutus positiivsemaks. "Need sõbrad, tõelised sõbrad, kes olid toona, on ka praegu minu elus olulisel kohal, ega pole ära kadunud," ütleb ta. 

Suur pluss ülikoolis õppides oli ka see, et ta leidis endale palju uusi tuttavaid. "Ainuüksi mõni nädal ülikoolis tõi mulle rohkem tutvusi, kui koolis terve kooliaja jooksul."

Madis ei mõtle pikalt, kui küsida, mis on ta suurim soov: "Käima saada. Motivatsiooni peab olema," jätkab ta. "Vahel on seda rohkem, vahel vähem. On aegu, kui edasiminekut ei ole, aga ei tohi alla anda. 

Madis tahaks tõsiselt elada loomulikku elu

"Muidugi olen mõelnud, milline oleks mu elu siis, kui minuga poleks sellist asja juhtunud, aga samas on seda raske ette kujutada," tunnistab ta. "Eks ma saan lihtsalt teisi vaadata ja selle järgi järelduse teha, et ju siis elaksin sarnast elu. Vahel tekib küll selline tunne, et tahaksin tõsiselt elada loomulikku elu või teada, milline tunne see oleks ning tunda ennast rohkem ühiskonda kuuluvana. Muidugi on võimalik ka ratastoolis tegevustest osa võtta ja elu nautida nagu kõik teised, aga mind valdab tihti selline tunne, et isegi kui väga püüda, siis see elu ei ole siiski kunagi selline, nagu ta muidu olla võiks."

Madis jätkab: "Aga isegi kui unistan igasugustest normaalse elu kogemustest, siis peamiselt ikka keskendun pigem sellele, mis minu saatus juurde on andnud, mitte ära võtnud. Mulle meeldib suhtuda õnnetusse nagu väljakutsesse ja näha seda positiivses valguses. Ma võtan selle omaks ning arvan, et kui suudaksin ajas tagasi minna, siis ma ei muudaks selle juures seda saatuslikku päeva.

Ma usun, et see on teinud mind sisemiselt tugevamaks inimeseks ja kindlasti omapärasemaks, teistsuguste maailmavaadetega ja oskusega ka teatud asju rohkem hindama, mida teised loomulikuks peavad. Eks elus nii ongi, et tihti hakatakse midagi tõeliselt väärtustama alles siis, kui see on kaotatud. Midagi pole võimalik saada enne iseendast midagi ära andmata ehk siis kõigel oma hind, mis võib olla küll algul piinarikas. Aga kui suudad sellest võitu saada, siis omad hiljem südant, mis on kõigest tugevam."

Madis osales ka möödunud aastal "Eesti otsib superstaari" saate eelvoorus, kus žürii oli pisarais tema lugu kuulates. 

Kevade hakul loobus mees oma korterist ja elas terve suve nagu Nipernaadi. Mis saab temast aga sügisel ja talvel, sellest räägib Madis intervjuus. 

Madise sulest ilmus ka südamlik raamat "Valu kingitus". 

Madis: "Valu on kingitus, mida keegi ei taha. Seda püütakse vältida igal võimalusel. Kõik peab olema etteaimatav, turvaline... normaalne. Ka mind kummitas lapsena mõte: „Oleksin ma vaid selline nagu kõik teised…” Aga nüüd soovin ma inimestele öelda, et see õnnetus oli parim asi, mis on minuga kunagi juhtunud. Ma ei tahagi enam olla normaalne. Ma tahan olla unikaalne!" 

"Valu on enamasti päästikuks, mis inimesed oma mõistuse vanglast vabastab. Tunnen südames vaid õnne, sest olen avastanud endas midagi palju sügavamat ja olulisemat kui kõik muu väline, mida ühiskond niivõrd kalliks on pidanud."

Vaata saadet „Puuduta mind!“ täna õhtul kell 18 Õhtulehe veebist ja Facebookist!