LOTTE VIIMANE SEIKLUS: Jaanuaris esilinastuv kolmas multifilm Leiutajateküla Lottest, kus Lotte endale õe saab, jääb viimaseks. Pildil Lotte õe Roosiga.Foto: Eesti Joonisfilm
Film
11. september 2018, 18:48

Kolmas film Leiutajateküla Lottest jääb viimaseks (3)

Laste armastatud Lotte-lugude kolmandas filmis saab koeratüdruk Lotte endale väikese õe Roosi. Nad aitavad Leiutajatekülla tulnud teadlastel, pesukaru Karlil ja kala Viktoril, rahvalaulude kogumise võistluse võitmiseks salvestada müütiliste tuldpurskavate lohede rahvalaulu. See lõbus seiklus ähvardab Lotte jaoks viimaseks jääda, sest multifilmi režissöör Janno Põldma ei jaksa rohkem.
FILMIST VÄSINUD: Leiutajateküla Lotte filmide režissöör Janno Põldma tunnistab, et multifilmide tootmine on pikk, väsitav ja väga kulukas ettevõtmine ning viimane Lotte-film võib jääda tema viimaseks filmiks üldse. Foto: Robin Roots

Jaanuaris esilinastuv „Lotte ja kadunud lohed“ on kolmas täispikk multifilm laste lemmik-koeraplikast. Enne seda on ilmunud „Leiutajateküla Lotte“ (2006) ning „Lotte ja kuukivi saladus“ (2011). Režissöör Põldma tunnistab, et juba kaks oleks kolmandata jäänud, kui poleks välja kuulutatud EV100 filmikonkurssi, mille raames Lotte kolmas film toetust sai. „Arvasin, et rohkem ei tee. Puht majanduslikult,“ möönab ta.

„Pärast viimase „Lotte“ valmimist mina enam filmi teha ei taha,“ teatab Põldma konkreetselt. „Kohe päris tõsiselt,“ lisab ta, et tema karjäär joonisfilmide valmistajana on lõppemas. „See ei ole kerge töö. Ühe filmi jaoks kulub aasta ettevalmistuseks, lisaks kaks ja pool aastat tootmiseks,“ ohkab režissöör. Põldma alustas Tallinnfilmis tööd 1973. aastal – alguses operaatori assistendina, seejärel operaatorina.

Põldma on üles filminud umbes 20 joonisfilmi, nende hulgas nii Priit Pärna kui ka Rein Raamatu filme. Oma esimese animafilmi „Vennad ja õed“ tegi ta Nukufilmis 1991. aastal. Peale filmide tegemise on režissöör Põldma kirjutanud lasteraamatuid ja näidendeid. „Enda järgi nagu aru ei saagi, et midagi oleks muutunud, aga teiste järgi – nad lähevad vanemaks!“ naerab Põldma. „Vahepeal olen vanaisaks saanud,“ rõõmustab ta ja lisab, et lapselaps lööb viimases Lotte-filmis kaasagi.

Lastefilmides vägivallale nulltolerants

Režissöör lohutab, et eks Lottega tuleb muid projekte ikka veel. „Katsun asjade juures olla nii palju, kui saan, aga täispikka filmi enam ei tule. See on pikk, karm, väsitav ja pingeline töö. Filmi tegemine ei ole lust ja lillepidu,“ nendib Põldma nukralt. „Isegi siis, kui see vahvalt välja tuleb.“

Staažika joonisfilmimeistrina on Põldma alati vältinud vägivalla kujutamist. Ka siis, kui tordiga näkku või puuga pähe naljad lastele meeldivad. „Ei mulle ega Heiki Ernitsale (Lotte-filmide teine režissöör – toim) meeldi vägivald, eriti lastefilmides,“ selgitab ta. „Mulle on väga vastumeelne, kui multifilmis lendab keegi vastu seina, muutub kisselliks, voolab mööda seina alla ja tõuseb siis üles ja võtab oma vormi tagasi. Lihtsalt ei meeldi,“ kinnitab ta.

Režissöör meenutab oma kõige esimest joonisfilmi, mille tegemine ometi oligi lust ja lillepidu. Kümme minutit pikk joonisfilm „Sünnipäev“ sai valmis 1994. aastal. „Tegin selle laste joonistustest. Polnud mitte ühtegi rasket momenti! Täitsa kummaline,“ mõtiskleb Põldma. „Nautisin tervet protsessi ja mulle meeldis kõik, sest ma ei osanud veel filmi teha. Ega osanud raskusi näha.“