Krista Lensin 11. septembri terrorirünnakust: seisin sel hetkel ihuüksi, šokis, ehmatusest ja tolmust must ning tuim (34)
"Tänavale astudes oli tunda veidrat närvilisust, inimesed suhtlesid vaiksel toonil, seletades peaaegu sosinal omavahel midagi. See tundus imelik, sest newyorklased ei ole väga võõrastega suhtlejad, eriti kiirel tööhommikul. Poodide akendele oli tõstetud televiisorid ja rahvas kogunes üheskoos neid vaatama. Kõik oli kuidagi valesti. Ja astudes 5. avenüüle nägin, et kaksiktorn põles. Esmapilgul tundus, et väike lennuk on sinna kinni jäänud," kirjutab Lensin Facebookis.
"Vaatepilt oli küll hirmus, aga mul tekkis soov seda jäädvustada. Nii ma siis tormasin linna poole, soovides leida kuskilt ühekordne kaamera. Kusagil 3.-4. tänava juures aga tardusin. Täies vaikuses sadas esimene maja alla nagu filmis. Puudutades maad käis pauk ja mööda avenüüd liikus tohutu kiirusega suur tolmupilv nagu must surm. Ta vuhises üle mu keha ja ma nii ma seal seisin, suutmata liigutada. Seistes miljonilinnas sel hetkel ihuüksi, šokis, ehmatusest ja tolmust must ning tuim ja mõtlesin, et ma pole siin elus veel mitte midagi teinud - mul pole last ega karjääri, mul pole eneseteostust. Ja ma tahan KOJU! Siis langes teine torn ja ma teadsin, et ainus, mida vajan on koju, Eestisse, ema, isa juurde. See vapustav linn lõppes minu jaoks ära just sel samal hetkel. Kõik oli teistmoodi, hirmus, kurb, valus ja läbi. Panen täna küünla põlema, mõeldes neile inimestele, keda meie seas enam ei ole ja kummardan tuletõrjujate, politsei ja arstide ees."
Kommentaarid