BAARI-MADISE BLOGI | Ka sinu unistused võivad täituda, kui sa nende nimel töötad nagu mina (14)

Turvatöötaja hakkas meid peedistama eelmise aasta Malaisia reisi pärast, muu teda ei huvitanud: 
- mis oli meie reisi eesmärk
- kaua me seal olime
- keda me tunneme seal ja kellega kohtusime
- kes pakkis mu kohvrit
- kas kellelgi oli juurdepääs mu asjadele
- kas mul on tulirelvi pagasis, jne., jne. 

Ma olin juba paaniliselt naerma puhkemas, sest kõik see oli nii koomiline.  
Ma ei mäleta ju kõikide kohalike nimesid, kellega ma Kuala Lumpuris  
seksisin. Lõpuks saime kleepsud passidele, kuid siis aeti tagatipuks ka meie passid  sassi.

Uues turvakontrollis. Tuju on juba üsna nullis. Tuleb uus turva ja lükkab meid teise järjekorda. Seal on väga tõsiste nägudega inimesed. Pohmell hakkab üha rohkem piinama, õhupuudus, paanikahoog - tunnen kuidas minus tõstab pead drama queen.

Kui lõpuks minu kord tuli, siis pidin kõik asjad turvatöötaja ees oma udupeenest MK kotist välja tõstma. Ühtegi üleliigset liigutust ei tohtinud teha. Ja siis käidi mingi kepikesega KÕIK minu isiklikud asjad üle. Ja siis kombati mind läbi kah veel. Ükski üheöö sex-date pole ka mind nii põhjalikult magamistoas katsunud, kui see turvatöötaja.  

Ja siis avas ta passi ning seal oli sõbra nimega lennupilet. Passid olid sassi aetud. Pahvatasin naerma ja vabandasin. Aga töötajad muutusid  veelgikarmimaks. Ma ei tohtinud enam isegi sõbraga silmsidet luua, egaliigutada kah. Nüüd juba jalad pisut värisesid. Sosistati omavahel. Püüdsin sügavalt hingata ja rahulikuks jääda. Ja siis lasti meil minna. Kõik see võttis aega kaks tundi! Ja mu tuju oli nii nullis, kui nullis.

Huh, tagasi Euroopas! Normaalsete inimeste maal! Maltal vaevu suvatseti mu passigi vaadata. Karlssonlik rahu oli taas hinges kuniks jõudsime hotelli. Pljät, ma olen valesse linna hotelli bookinud!  Eluaeg unistanud Vallettast ja nüüd oleme kuskil Sliemas.  

Küüned näritud kuni kontideni, juukseid peast langemas - kuhu kurat ma  
olen sattunud?! Kogu mu perfektne reisiplaan purunes kildudeks, unistusest oli  saanud luupainaja. Enam hullemaks minna ei saa! Ja siis tuleb tarmukas hotelli adminn ja ütleb, et Valletta on viie minsa kaugusel praamiga sõites. Kui rõdult välja vaatan, siis linn isegi paistab. Malta on nii väike, et oma kümne minutiga suudab kolm linnaosa läbi kõndida ilma, et sellest arugi saaksid. Oh, milline kergendus!

Malta on kaunis. Inimesed on väga rahulikud ja sõbralikud. Kõik on üsna turvaline, sest pahalased end kuhugi niisama lihtsalt ju peita ega põgeneda saagi. Saar ju. 

Vallettale suutsime tiiru peale teha paari tunniga ja iga nurga peal pilti teha. Ja see kuumus! Higiloigud kaenla all olid Peispi järve suurused. Restoranides olid veinid häbematult odavad ja maitsesid über hästi. Endisele  Suurbritannia koloniaalriigile omaselt pakuti igas puhvetis fish & chipsi ja itaallased said igas lokaalis ohjeldamatult pitsat näost sisse ajada. Teenindajateks jagus rahvuseid üle kogu Euroopa.

Mulle taoline unistuse täitumine väga meeldis. Olin lausa sellises vasikavaimustuses, et tahaks sinna kohemaid kas või kolida. Ainus, mida ma ette kujutada ei oska - kuidas minususgune kontrollfriik saab hakkama nii tšillis keskkonnas, kus keegi ei torma, ega ela päevaplaanide järgi.

Ja siis kõigi turistode unistus - BLUE LAGUUN! See on lõks. Piltidel näeb  silmipimestavalt kaunis välja ning paneb ohhetama ja ahhetama, et kas tõesti on siin maamunal nii kauneid paikasid, kus vesi on pimestavalt selge ja taevasinine. Kas paradiisi väravad avanevad tõepoolest Maltal?

Ei, ei ja veelkord ei! Paadid sinna "maapealsesse paradiisi" on ülerahvastatud. Isegi Liibüa Express paatide immigrantidel on rohkem ruumi, kui meil. Sõit saarele kestab kaks tundi ja all inclusive pakett peaks sisaldama tasuta sööki,  
jooki ja suupisteid. Puhvet oli pool aega aga üldse kinni, kogu kaheksa tunni  
jooksul anti üks võileib ja snäkkide eest tuli maksta topelthinda. Õnneks oli alks 
tasuta, mis leevendas pettumuse kibedat valu.

Ja kui me "paradiisi" jõudsime, siis tahtsin hakata kohe tagasi ujuma. See oli kohutavalt ülerahvastatud! Muinasjutulist helesinist vett jagus kaljusopis täpselt 5x5 meetri suurusele pinnale ja sinna pidi mahutama end sadu turiste. Et veele vähegi lähemale pääseda pidi aeg-ajalt neljakäpukil ronima üle kivide ja inimeste. Hirm järsakust alla kukkuda oli päris suur, sest piirdeid polnud ja  
loomulikult käis üks loomalik trügimie. Ruumi polnud isegi end ümber keerata. Tuju oli taas nullis.  

Minu jaoks oli see osa Malta reisist üks ebameeldivamaid elamusi ja ma ei mõista siiani, miks enamus kiidab Blue Laguuni külastust. Tegime sõbraga seal kiired selfied ja siis läksime veidi turistidest eemale ja lihtsalt päevitasime. Teel hotelli kõigutas paat päris korralikult. Hoidsin pingist kümne küünega kinni, sees keeras ja peas kummitas Celine Dioni "My heart will go on".

Ülejäänud päevad sai lihtsalt laiseldud. Puhkus ju ikkagi. Vesi oli  
soe, ujuda sai palju, ka kuhjaga instat täidetud. Lõpuks päevitasime juba teist nahka maha. Ahmisime viimaseid päikesekiiri enne sügisesse Tallinnasse maabumist. 7. september ja Tallinnas oli 28 kraadi sooja, wtf!

Maltal ja Iisaraelis käidud. Olen väga õnnelik! Tel Avivi tahaks veel minna  
ja Valletasse lausa kolida. Unistused täituvad, kui sa nende nimel  
töötad. Väsinud, kuid õnneks puhkus kestab veel. Kodus saan juba uute  
sihtide peale mõtlema hakata. Järsku on teil mulle põnevaid soovitusi? Ärge olge kadedat, isage need palun kommentaariumisse!