MÕISTMINE POOLELT SÕNALT: „Meil tekkis Reimoga võtteplatsil selline usaldus, et ma ei pidanud sõnu valima,“ iseloomustab režissöör Liina Triškina-Vanhatalo Reimo Sagoriga tekkinud head klappi.Foto: Aron Urb
Film
8. september 2018, 00:01

Eesti tänavuse Oscari-filmi „Võta või jäta“ võtted kulgesid suuresti väikseima osatäitja, imikust tüdrukutirtsu päevakava taktis

Reimo Sagor: harjutasin isa rolliks, kuidas mähkmeid vahetada ja kõike ühe käega teha (22)

30aastase Eriku elu pöördub pea peale, kui tema endine kallim Moonika teatab, et on toonud ilmale lapse, keda ta ise kasvatama ei hakka. Soomes ehitajana töötaval mehel on valida, kas võtta pisitüdruk oma hoolde või anda ta lapsendamiseks. Just nii keerulisse seisu seab režissöör Liina Triškina-Vanhatalo oma esimese mängufilmi peategelase, keda kehastab Vanemuise teatri näitleja Reimo Sagor.

Järgmisel nädalal kinodesse jõudva linaloo teises väga kandvas rollis on praeguseks poolteiseaastane piiga Nora Altrov. Eriku tütrekese Mai ossa imiku leidmine polnud lavastaja Liina Triškina-Vanhatalo sõnul sugugi lihtne.

„Me alustasime sellest, et otsisime lapseootel vanemaid, kel pidi umbes võtete algul laps sündima. Panime Facebooki kuulutused ja käisime tuttavaid läbi. Kui inimesed said aru, millega on tegemist – et see ei ole mingi väike sutsakas, vaid üsna massiivne ettevõtmine –, siis ei hakanud mõned neist filmis osalemist kaalumagi. Ja see on täiesti arusaadav! Leidsime siiski ühe perekonna, kes oli nõus kaasa lööma, aga nende lapsuke sündis meie jaoks natuke vara,“ pajatab Liina.

„Me oleksime pidanud vastsündinuna ikkagi eraldi last kasutama, sest ta oleks olnud selleks hetkeks, kui meie pidime sünnitusmajas filmima, juba liiga suur. Paar päeva enne võtteid leidis Tiina Savi, kes meil osatäitjate otsimisega tegeles, äsja sündinud Nora. Temaga vedas meil kapitaalselt! Ta oli ikka jackpot!“ kiidab filmitegija.

„Võtteplatsil käis teisigi lapsi, mõned rohkem, teised vähem. Nad kõik olid tublid, aga Nora oli klass omaette. Terve võttemeeskond sai aru, millega meid on õnnistatud. Nora oli ääretult rahulik ja usaldav laps,“ seletab Liina. „Ka tema perekonnaga ei tekkinud mingeid tõrkeid, kuigi ta oli neil esimene laps ja nad ei teadnud varem, mida elu lapsega tähendab või mida kujutavad endast filmivõtted.“

Kui laps tahtis süüa, filmitigi söötmist

Ekraanilt paistab, et pisikesel Noral tekkis oma filmiisa Reimoga hea side. Autentse emotsiooni saavutamiseks ei kohtunud Nora ja Reimo enne stseeni, kus laps asetatakse isa kätele. Kui see purgis, algas üksteisega harjumine.

„Ma käisin tema kodus harjutamas, kuidas mähkmeid vahetada ja kõiki asju ühe käega teha, kui laps on teises käes. Et saavutada mingi selline vilumus, mis lapsevanematel tekib. Eks Nora vanemad said muidugi alguses minu üle päris palju naerda. Näiteks kui ma pidin esimest korda mähkmeid vahetama,“ räägib näitleja muiates.

ISANA KÕIGEKS VALMIS: Karmikoelisest Erikust (Reimo Sagor) saab algse ehmatuse järel armastav isa, kes soovib tõestada, et saab kõigega ise hakkama. Foto: Allfilm

„Üks asi on vilumus, aga teine asi on kehaline kontakt ja usaldus – kui sellises eas lapsega õiget klappi ei teki, siis seda mängida ei saa,“ lisab Liina. „Just seda lähedust, et Reimo oleks talle oma inimene, harjutasime Noraga päris palju.“

Et filmida oli vaja eri aastaaegadel ja pisike näitleja pidi oma rolli jätkamiseks pisut kasvama, oli 38 võttepäeva hajutatud umbes aasta peale. Esimesed stseenid filmiti mullu kevadel.

„Lastega on filme tehtud mitmel viisil. Vähemalt mõni aeg tagasi tehti pigem nii, et sama last mängivad erinevad lapsed, isegi samas vanuses olevat last! Nii, et kui laps kaks kuud kasvab, tuleb mängu järgmine laps, või kui põhiosatäitja juhtub haige olema, siis on võtta asendaja. Suures filmitööstuses ei oleks sellist filmi vist üldse tegema hakatud ilma kahe paari kaksikuteta,“ arvab Liina, kelle kindel soov oli siiski kogu aeg ühte beebit kasutada.

Tita dikteeris muidugi ka võttepäevi. „Ta pani meile ise oma graafiku peale. Siis, kui ta magas, oli ka võtetel aeg magamiseks, ja kui oli söömise aeg, siis tuli teda sööta,“ kirjeldab Reimo. „Ma ei kirjutanud stsenaariumisse midagi sellist, mida selles eas laps üliharva teeb. On selge, et millalgi ta sööb ja magab. Seda, mis hetkel päevast midagi filmida, sättisime nii palju kui võimalik Nora järgi,“ ütleb ka Liina.

PÕGENEV EMA: Liis Lass kehastab filmis Moonikat, kes langeb sünnitusjärgsesse depressiooni ega taha lapse kasvatamisest kuuldagi. Vähemalt esialgu. Foto: Allfilm

Reimo saab neid filmivõtteid pidada väga praktiliseks elukooliks, sest väikelapse eest hoolitsemine toitmisest vannitamiseni on tal nüüd kenasti käpas. Kujutleda ennast lapsevanemana oli tema sõnul väga õpetlik, arendav ja huvitav kogemus.

Ehmunud ja kohmetut üksikisa kehastades võis see Reimole ehk kasukski tulla, et tal endal lapsi pole. Määrava tähtsusega see aga polnud. „Valisime Reimo peaossa juba aastal 2015. Ma ei mäleta, et ma oleks mõelnud sellele, kas tal on lapsi või mitte. Eks lastega näitleja oleks pidanud õppima teisi asju, seda kohmetust. Kuigi ma ei tea, kui lihtne on vanemlikke oskusi ajust ära pühkida,“ mõtiskleb režissöör.

Abiks ämmaemand ja päris ehitajad

Liina pidi, otsekui hunt Kriimsilm, juhendama näitlejaid väga erinevates võttepaikades, näiteks Lääne-Tallinna keskhaiglas, ehitusplatsil ja kohtusaalis.

„Meil oli alguses plaan filmida Pelgulinnas sünnitusosakonnas ja nad olid ka põhimõtteliselt nõus meid sinna laskma, aga meil olid ka ööstseenid, ja selles osakonnas, kus on pered oma vastsündinud lastega, on vaja öörahu. Seda ei suuda mitmekümnepealine võttemeeskond tagada, et me käime sussisahinal, keegi häält ei tõsta ja ühtegi kolksu ei tee. Juba igasugused masinad, näiteks valgusgeneraatorid teevad häält. Kellel on vaja just lapse saanud inimeste elu tähtsaimaid hetki rikkuda? Seega filmisime Pelgulinna haigla teises osakonnas,“ selgitab Liina.

Üks eelmisel ööl sünnitanud ema oli siiski nõus oma beebiga episoodilisse ossa tulema. „Haigla tegi meiega väga head koostööd. Me saime nende käest kõik vajalikud rekvisiidid ja kostüümid, ämmaemand nõustas meid ja nad otsisid meie jaoks pisirollidesse osatäitjaid,“ tänab filmilavastaja abivalmis haiglapersonali.

„Enne seda, kui me kohtusaali läksime, oli meil juriidiline nõustaja, kes rääkis, kuidas istungid käivad. Ehitusplatsil oli meil näitlejatega harjutuspäev,“ märgib Liina. „Kui me tegime betooni valamise stseeni, siis õpetasid meile päris töölised, kuidas peaks meie liikumine välja nägema ja mis sõnavara ma peaks kasutama. Nad ikka naersid kaadri taga meie üle veidi,“ mäletab Reimo, kes on tegelikult ka ise kunagi ehitusel töötanud. Betoonivalukogemust tal aga polnud.

EHTSAL EHITUSPLATSIL: Reimo oli ehitajast Eriku ossa justkui loodud, sest on ka ise ehitusel töötanud. Foto: Allfilm

Sellest, milline on eesti ehitajate elu Soomes, oli Reimol juba enne võtteid hea aimdus olemas. „Ma kuulsin oma tutvuskonnas väga tihti neid jutte. Ongi nii nagu filmis: elatakse pead-jalad koos, õhtuti on õllepurk näpus. Mis sa seal ikka teed – skaibid kodustega, lähed baari, hommikul jälle töötad.“

Film võiks puudutada ka välismaalasi

Seni dokfilme lavastanud Liina tunnistab, et leidis mängufilmi stsenaariumi tarvis seemne internetist. „Ühe netiväljaande naistelisas oli väike looke mehest, kes oli justkui õnnelikus suhtes, aga kui sündis laps, siis otsustas naine, et see ei ole tema jaoks. Samas oli sel ajal, kui mul see idee sündis, nii minu enda elus kui ka pereringis ja tutvuskonnas laste saamise teema väga aktuaalne. Kes parasjagu ootas last, kes oli just lapse saanud. Kes tahtis saada, aga ei õnnestunud. Olid üleval teemad, et kas keegi on lapse saamiseks rohkem või vähem valmis ja kas mõni inimene sobib lapsevanemaks paremini kui keegi teine,“ meenutab Liina.

Esimese tunnustuse on „Võta või jäta“ pälvinud juba enne esilinastust – Eesti filmiasjatundjad on esitanud selle parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks. „Vale oleks öelda, et ei tekita elevust. Muidugi tekitab! On rõõm, et Eesti on niisuguse otsuse teinud. Aga et jõuda nominatsioonini, milleni jõudis „Mandariinid“, on ikka väga pikk tee,“ lausub Reimo. Ta loodab, et film tekitab nii Eestis kui ka mujal vaatajates mõtteid, emotsioone ja iseendasse vaatamist.

Lapse sünniga seotud hirmud ja rõõmud on muidugi universaalne teema, kuid ka mujale maailma tööle putkamine ja niinimetatud pendelisad pole üksnes Eesti probleem. „Kui me käisime ehitusel harjutuspäeval, siis oli enamik töötajaid ukrainlased,“ mainib Reimo. „Ka siis, kui käisin paar nädalat tagasi kodukohas Paliveres, nägin, et seal teevad torutöid ukrainlased. Igal pool, kust liikumine toimub, on lapsed, kes kasvavad isata.“

Reimo meelest on kummaline, et Soome tööle läinud ehitajaid Kalevipoegadeks hüütakse. „Justkui oleks need mehed, kelle lapsed kasvavad isadeta, rahvuseepose kangelased.“

Režissöör: film võinuks uppi lennata, kui meil poleks Reimoga nii head teineteisemõistmist

Reimo Sagoril on seljataga osatäitmised filmides „Nullpunkt“, „Must alpinist“, „Päevad, mis ajasid segadusse“ ja „Skandinaavia vaikus“ (linastub oktoobrist), kuid „Võta või jäta“ oli talle esimene suur roll, millega kaasnes aastatepikkune eeltöö. Liina Triškina-Vanhatalol dokumentalistina polnud jällegi näitlejate juhendamise kogemust. Ent mõlemad kinnitavad, et nende vahel valitses väga suur teineteisemõistmine.

„Vahel oli isegi nii, et Liina hakkas midagi ütlema ja ma sain juba aru, mida ta tahab öelda, nii et me ei öelnudki rohkem midagi ja tegime kaadri ära,“ räägib Reimo. „See oli väga julgustav ja hea kogemus. On väga oluline, et režissöörid näitlejat julgelt juhendaks.“

MÕISTMINE POOLELT SÕNALT: „Meil tekkis Reimoga võtteplatsil selline usaldus, et ma ei pidanud sõnu valima,“ iseloomustab režissöör Liina Triškina-Vanhatalo Reimo Sagoriga tekkinud head klappi. Foto: Aron Urb

Liina sõnul oli hea klapp seda tähtsam, et peategelane osaleb igas stseenis ja pea igas kaadris. „Ta on kogu aeg ekraanil. Ma olen korduvalt mõelnud, et mis oleks saanud siis, kui koostöö oleks tulnud raskelt ja iga kaader oleks tähendanud pikki arutelusid, kuidas, mis ja millal. Võib-olla oleks siis filmi tegemine ajaliselt uppi lennanud ja kogu energia oleks minust lihtsalt välja jooksnud,“ arutleb lavastaja.

„Võta või jäta“ linastub 14. septembrist. Osades Emily Viikman, Liis Lass, Adeele Sepp, Epp Eespäev, Andres Mähar, Egon Nuter, Mait Malmsten jt. Operaator Erik Põllumaa, produtsent Ivo Felt.

Millised Eesti mängufilmid on varem Oscarit püüdnud?

Rainer Sarneti „November“ (2017)

Kadri Kõusaare „Ema“ (2016)

Klaus Härö „Vehkleja“ (2015) – valiti 2017. aasta Oscarite jagamise eel võõrkeelse Oscari kandidaatide seas üheksa parima hulka

Elmo Nüganeni „1944“ (2015)

Zaza Urushadze „Mandariinid“ (2013) – pälvis 2015. aastal Oscari nominatsiooni

Veiko Õunpuu „Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest“ (2013)

Toomas Hussari „Seenelkäik“ (2012)

Sulev Keeduse „Kirjad Inglile“ (2011)

Tanel Toomi „Pihtimus“ („The Confession“, 2010) – sai 2011. aastal lühifilmide kategoorias nominendiks, varem võitis tudengi-Oscari

Veiko Õunpuu „Püha Tõnu kiusamine“ (2009)

Asko Kase „Detsembrikuumus“ (2008)

René Vilbre „Mina olin siin“ (2008)

Ilmar Raagi „Klass“ (2007)

Peeter Urbla „Stiilipidu“ (2005)

René Reinumäe ja Jaak Kilmi „Sigade revolutsioon“ (2004)

Arvo Iho „Karu süda“ (2001)