Kommentaar
7. september 2018, 17:49

Katrin Pauts | Peterselli habe, skandaalne Lust ja igav “Radar” ehk kuidas me püüame teha nägu, et televisioon on veel oluline (20)

Mul on jumala ükskõik, kas Owe Petersellil on habe ja kas see ulatub nabani või põlvini. Ma lihtsalt ei vaata hommikutelevisiooni, miskipärast aga tean sest va karvatuustist kõike. Praegu huilgavad sel teemal kõik portaalid. Tekkis ju konkurent – ETV kõrvale ilmus Kanal 2 hommikusaade. Kas see teema sellepärast kohe tegelikult ka olulisemaks ja suuremaks muutus? Noh, ei. Televisioon on üldse aina väiksem ja telehooaja algust saab vaevalt enam mingiks sündmuseks pidada.

Olulisuse illusioon – need sõnad tiksuvad mul kogu aeg peas, kui august algab ja telekanalite turundusosakonnad täisvõimsusel tööle hakkavad. Pasundame nii valjusti, et kõik hakkavadki uskuma, nagu vajaks iga eestlane just nimelt seda uut saadet.

Tuttav teletoimetaja, kelle käe all sünnib „Su nägu kõlab tuttavalt“, on terve suve tööd rüganud. Ta kirjeldab oma argipäeva enne hooaja algust: ööl, päeval ega nädalapäevadel pole vahet ja pea on kurnatusest nii hajevil, et ei märkagi, et kadunuks nutetud telefon on kogu aeg olnud su enda pihus.

Tuttav stsenarist tunneb end umbes samamoodi. Endine kolleeg Katrin Lust, kes nüüd oma saadet juhib, usub siiralt, et kogu Eestile on oluline, kas ta pistetakse kahtlaste töövõtete eest pokri või ei. Kuna ta on emotsionaalne inimene ja emotsioonid teatavasti nakkavad kergesti, õnnestub tal ka meediat veenda, nii et mitmeks päevaks katab tema pisarais nägu lehtede esikülgi.

Mul ei ole südant neist kellelegi öelda, et ei vaata enam ammu ühtki Eesti seriaali, näosaatest olen näinud ainult avahooaega ja „Kuuuurijast“ ühte saadet. Mul on inimlikult kahju, kui Lust peakski kinni minema, aga televaatajana ei paneks ma tema kadumist tähelegi. Hommikutelevisiooni vaatasin nii ammu, et enam ei mäletagi - aastal 2005? Miks te seda kõike teete, tahaks tegelikult küsida. Mille nimel see rügamine ja enese kurnamine? Kes üldse tahab telekat vaadata?

Portaalides ilmub pidevalt teleuudiseid, aga kui siirad need on? Kui paljut kajastab ajakirjanik isikliku huvi tõttu ning kui palju on mängus kanalite pressiesindajate ja saatetegijate aktiivsust? „Eh, noortel polegi kodus telekat!“ imestab keskealine lehetoimetaja, kes on äsja noorele reporterile käsu andnud õhtul üht saadet arvustada.

Reporter võiks seda vabalt kodus teha, aga ta peab toimetusse tulema, sest siin on veel alles  suur nelinurkne plastkobakas, mis puldiklõpsu peale liikuvat pilti näitab. Seda, kallid lapsed, nimetataksegi televiisoriks. Vanaemal oli sihuke, meenub?

Oh ajad, oh kombed - kuhu kõik kadus?

„Aga sa oled ju ometi nii hästi kursis, mis ma teen,“ võiks mu väidetavat huvipuudust tema saate vastu kommenteerida Katrin Lust ja tal olekski jumalast õigus. Õigus oleks ka näosaate toimetajal, sest muidugi olen kursis. Tean ju ka kõike Owe Peterselli habemest. Ainult ikkagi, uskuge, ma ei vaata üldse telekat.

Kõike seda tean pealkirjadest, mis potsatavad mu Facebooki feed’i. Minugi telekas kogub tolmu, see-eest telefon on mul kogu aeg käes - olen tänapäeva inimene, nutisõltlane (seda lugugi toksin ühe sõrmega oma kallis telefonis). Loen pealkirju, jagan neid enda „seinal“, aga ma ei ava linke ega viitsi vaadata lisatud videoid.

Nõnda sünnib järgmine illusioon – kursis olemise oma. Räägin saatest, aga ei tea, millest see räägib. Tean justkui kõike, aga samas mitte mõhkugi. Ja ka huvi mul ju tegelikult ei ole, on ainult sekund elevust jabura pealkirja peale. Jah, olen tõesti juba igapidi moodne.

Tundub uskumatu, et veel aasta tagasi olin ise  teisel pool – televisioonitegijate hulgas. Kirjutasin seriaali. Mullegi näis, et see on kõige olulisem asi – miks ta siis ei olnud, lehtedes ju kirjutati! Arvasin seda, kuni üks ajakirjanik end kogemata reetis – ta polnud vaadanud ühtki episoodi ja oli kursis ainult sellega, mida kolleegid olid enne teda kokku kirjutanud.

„Ise olen kah näinud ainult poolteist osa,“ tunnistasin häbelikult. Seegi sulatõsi! Ma ei vaata enam isegi enda tehtud saateid. Vaatan Netflixi. Sirvin telefonis uudiseid. Üha sagedamini jõuan mis tahes info juurde ainult juhul, kui Facebooki algoritm otsustab, et mul on vaja seda näha.

Kuhu me nõnda jõuame? Kuhu jõuame saadetega, mida vaadatakse igal aastal aina vähem ja vähem? Kuhu jõuame ajalehtede ja portaalidega, mis kajastavad innukalt teemasid, mis huvitavad üha väiksemat hulka inimesi? Kuhu jõuame, kui meediat teema tegelikult ei huvita, aga elatakse imelikus mullis, nagu oleksid ülejäänud inimesed teistsuguste huvidega? Oh seda huvi illusiooni! Kui netikommentaare uskuda, klikkab lugeja pealkirjal tihtilugu ärritusest - ainult selleks, et selle alla kirjutada: mind ei huvita, säästke palun!

Aga televisioon ju ongi surmigav!

Vaatasin üle pika aja telekat, et seda lugu kirjutada. Rohkem ei vaata kah. Televisioonis pole midagi muutunud. Tõsi, sel hooajal on palju uusi stuudiokujundusi, vähemalt dekoratsioonid dinosauruste muuseumis on vahetunud. Iga uus saade ja sari näib vähemalt tutvustuse põhjal (kaugemale ei viitsigi ma tavaliselt minna) eelmiste kloon.

Vaatasin Ken Saani spordisaadet „Areeni varjus“, tundus huvitav, aga järgmiseks nädalaks olen ilmselt unustanud, et see olemas on. Ma ei taha Keni solvata, saade on hea. Lihtsalt ise olen binge’ija, Netflixi-ajastu inimene. Kui kogu hooaega ei saa korraga ära vaadata, hajub killustunud infomüraookeanis mu huvi väga kiiresti, märkan ju iga päev uusi asju, mis minutiks tunduvad põnevad, seejärel tahan kohe midagi uut.

Vaatasin hooaja esimest „Radarit“. See tundus suisa ürgaegne. Kas tänapäeval vaatab keegi telekast üliaeglaselt kulgevat lugu lagunevatest koolimajadest? Saan aru õilsast eesmärgist teha nn aeglast ajakirjandust, mis nõuab süvenemist, aga kuna teema oli nii ebaköitev, ei suutnud ma motivatsiooni leida. Kui reklaamipaus lõppes ja nägin, et igav teema läheb veel edasi, tahtsin röökima kukkuda.

Vaatasin võrdluseks ka „Pealtnägijat“ – saate hakatuseks pikk intervjuu Kersti Kaljulaidiga, kes pole just särtsakaim inimene ja mingit erilist sõnumit tal polnud. Saates tuli huvitavamaid lugusid – lõpuks. Ka „Radar“ oli oma ainsa aktuaalse teema saate lõppu lükanud.

Oh, palun, ärge olge naiivsed – vaataja hoidmise katsed nii, et igavate lugude ajal kedratakse pidevalt põneva teema teaser’eid ehk „õrritajaid“ lootuses, et vaataja peab vastu, on nii eelmine sajand! Mitte kellelgi pole enam nii palju kannatust. Televisiooni juures puudub täna eksklusiivsus, ainukordne ühes kauaoodatud hetkes kohal viibimise tunne, mis tal oli veel ehk viis aastat tagasi.

Varem pidi lemmiksaadet nädal aega ootama ja vahepeal nagu polnudki midagi – oli ainult ootus. Praegu on aga kogu maailma internet, Netflix ja tema analoogid, salvestamine ja järelevaatamine. Pole enam elevust ega erilisust, on hiiglaslik supermarket, kus valikut nii palju, et enam ei mõista midagi tahtagi. Pole enam ärevust, et kui ma täna saadet ei vaata, jään millestki ilma.

Võimalik, et saated ei olegi tegelikult nii nigelad, vaid mul on tekkinud järjekordne illusioon – sedapuhku igavusest. Lihtsalt minu aju on muutunud. Viis, kuidas infot vastu võtan ja töötlen, on muutunud. Ma ei suuda ju ka paberkandjal raamatuid ega ajalehti lugeda – kõlbavad ainult digileht ja Kindle.

Paberil tundub kõik vale, talumatult tuhm ja aeglane. Muutus leidis mus aset hämmastavalt kiiresti. Piisas ägedama nutitelefoni ostmisest, kui paadunud ludiit oligi ära tinistatud. Viis aastat tagasi oli mul nuppudega Nokia ja lugesin neli raamatut nädalas.

Kuhu edasi? Mõnda aega saab elada kõigis eelmainitud illusioonideski, aga mis tuleb siis, kui need enam korrakski ei veena? Ma ausalt ei tea.