Kaader filmist "22. juuli"Foto: Scott Rudin Productions
Film
6. september 2018, 21:19

FOTOD | ÕL VENEETSIAS: festivalil linastus järjekordne film Breiviki terrorirünnakust (7)

Veneetsia festivalil esilinastus film "22. juuli", mis on juba teine sel aastal rahva ette toodud linateos Andres Breiviku korraldatud veresaunast Utøya saarel, kus suri 69 inimest. Kumba filmidest siis ikkagi vaadata tasuks?

"Lõputiitrite järel ei kipu sa kohe saalist välja tormama. Sa vajad hetke, et end uuesti koguda," kirjeldas Guardiani ajakirjanik Danny Leigh, kuidas ekraanil nähtud terror vaatajale mõjusaks tehti.

Leigh'i sõnul on filmis tajutav teatav vastuolulisus. Karl Ove Knausgaard kirjutas Norrast kui sügavalt siiras ning peaagu süütu kultuuriga riigist. "Tegemata Breivikist kangelast, näitab film protsessi, kuidas Norra andis talle täpselt seda, mida ta tahtis – mõju, märterlust ja glamuuri." Ent sellest hoolimata peab ta "22. juulit" suurepäraseks ja väärikaks filmiks, mis suhtub norralaste leina suure austusega.

Variety filmikriitiku Guy Lodge'i hinnang kinnitab Leigh'i kiidusõnu. Tema sõnul rõhutab film väga efektselt, et juhtunu pole minevik. "Järgmine Breivik võib igal hetkel maailmale samasuguse armi tekitada," ütles Lodge, lisades, et see ei anna edasi kompromissitunnet, mida film ka teha ei tohiks.

Kuu aja pärast jõuab Greengrassi "22. juuli" Netflixi filmivalikusse.

Vaata ka pilte "22. juuli" esilinastuse punaselt vaibalt ja seda ümbritsevast melust!

Foto: La Biennale di Venezia / ASAC

Kriitikud eelistavad Norra linateost

Norra filmilavastaja Erik Poppe tegi veresauna seitsmendaks aastapäevaks filmi "Utøya: 22. juuli", mille fookuses olid inimesed, kes kuulsid rünnakust selle keskmes olles. Film linastus Eestis 20. juunil. Veneetsias viibinud kriitikute hinnangul jutustas Poppe traagilist lugu ekraanil imposantsemalt.

Õhtulehe ajakirjanik Dannar Leitmaa käis Poppe teost vaatamas, ning kirjeldas nähtut nii: "Film on aeglane, justkui ühe pika võttega ja käsikaameraga tehtud linateos, mis keskendub ühele (fiktsionaalsele) neiule Kaja, kes üritab tekkinud paanikas ja kaoses selget sihti säilitada ja enda õde üles leida.

Film võib klassikalise õuduse sõbrale mõjuda esmapilgul aeglasetempolisena, sest vahepealseid perioode, kus seltskond peitub murdunud puu taha, on filmis mitmeid. Samas polegi see ju popkornijoobes noorukite ehmatamiseks, vaid näitamaks, kuidas PÄRIS inimesed võiksid õudusfilmilikus olukorras toimida." Arvustust saad täispikkuses lugeda SIIT!