Blogid

MARILYN JURMANI BLOGI | Ökotoit on kallis, ka mina valin asju hinna järgi! (40)

Marilyn Jurman, 9. september 2018, 13:00
Foto: Marilyn Jurman
Ausalt ja avameelselt ökost ja šmökost. Nii, et oleks kohe selge, siis juba paar aastat enne rasedust ja ilmselgelt ka raseduse ajal olin ma juba üsna suur öko ja šmöko fänn. Just nimelt fänn, kuna fänn on see, kes austab ja fännab. Aga mina ei saa mitte alati sirge seljaga öelda, et olen täitnud kõik tingimused, mida oleks vaja, et maailm oleks parem koht. Peale Rumi sündi on asi veel eriti keeruliseks läinud ajapuuduse tõttu. Nüüd, kus mu emapuhkus lõppeb ja olen otsustanud hakata uuesti tööle hoopis uue asjaga ja otsast peale ning avada Viru tänaval joogastuudio, siis on see kõik veel keerulisem rahanappuse pärast.

Esiteks siis see, et olen juba aastaid olnud peskataarlane ehk kalatoituja, nagu moodsas keeles öeldakse. See tähendab, et ma ei söö linde ja loomi, kuid söön mereande (ükskord sõin ka konna, aga kuna see maitses nagu kana, siis ma teda mereanni alla enam ei liigita). Ülejäänud toidu puhul olen alati eelistanud kas talutoitu või ostnud mahekauplustest. Hetkel aga on lugu nii, et kuna mahetoidud on tihtilugu poole kallimad kui tavalised tooted, siis piirdun smuutidega, mida ka Rumi jumaldab ja ülejäänud tooted valin valutava südamega siiski hinna järgi. Võiks ju mõelda nii, et söö siis vähem, aga kvaliteetselt, kuid Rumiga paraku tekib tihti see olukord, et talle ei sobi kord see ja kord teine. Lõpuks on ta õhtusöök siiski pasta, mille puhul ma endale lubasin, et minu laps seda küll iga päev sööma ei hakka.

Samal teemal

Siit edasi liikudes jõuangi teise määrava teguri juurde. Kuna remondiga sai viimanegi raha otsa, siis hetkel jäi köök korterisse panemata ja asjatame ühe pliidiraua taga. See aga on tinginud selle, et see raha, mida me kogume köögi ostmise jaoks, kulub nii mõnigi kord hoopis toidu kaasaostmise peale. Ja no rääkides ökoloogilisest jalajäljest, siis need plastmasskarbid, mida ma koos valmistoiduga kokku ostan, ajavad mind juba lihtsalt nutma (rääkimata sellest, kui palju pakendeid ja plastmassi koju koguneb). Olen alati mõelnud, et kui saan oma kodu, siis hakkan prügi sorteerima nii palju kui võimalik ja proovin seda tekitada üldse võimalikult vähe. Õnneks määrab rahakoti sisu ühe toreda asja küll ära: kilekotte ei ole vaja kokku osta, selle asemel proovin alati mahutada kõik kas enda seljakotti või Rumi vankrisse.

Miks ma sellest üldse räägin? Ilmselt sellepärast, et iseendale teadvustada, et asi hakkab veidi käest ära minema ja tahaksin uuesti rajale saada. Kuid ka sellepärast, et ehk inspireerida ka teisi oma käitumist üle vaatama ja mõtlema, mis on need kohad, kus saaks laiskuse minema peletada ja proovida kõike veidi teadlikumalt teha. Tahaksin olla Rumile hea eeskuju ja selline mõtlematu tarbimine ning kulutamine seda kindlasti ei ole.

Peale paari internetist tellitud ebasobiva mööblieseme ostu olen ennast taas leidnud taaskasutusest palju kvaliteetsemaid ja ka odavamaid asju sortimast. Kuna pean rohkem oma kuludega arvestama, siis ei tee ma ka muid ostusid enam hetke ajel.

Eks selleks kõigeks inspireeris mind ikkagi 15. septembril toimuv Maailmakoristuspäev, millest rääkisin ka eelmisel nädalal ja igasugused videod, kus väikesed pardid ja hülged on kilekottidesse kinni jäänud. Mõnus oleks ju neid mitte vaadata ja õndsas teadmatuses elada, aga joogaõpetajana ma ei saa seda endale lubada. Tunnen, et ka kaudselt, ilma kellelegi kätt külge panemata, saan ma ikkagi olla vastutav teise elusolendi surma eest, ja seda ei luba joogafilosoofia mitte.

Nagu ka need noored, kes vaatavad pealt, kui keegi teine kellelegi peksa annab. Veel hullem, seda filmivad. Ka pealtvaatajana oled sa ikkagi süüdi, et keegi saab haiget, aga tundub, et kogu läänemaailm on nii kaugenenud otsesest kontaktist tagajärjega, et endal vastutust enam ei näe. Ma tahaksin näha. Ja ma tahaksin Rumile seda õpetada, et ta ei oleks üks nendest noortest seal kambas, vaikides pealt vaatamas, kui keegi lihtsalt tappa saab.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee