Lihula samba kohale püstitati paariks tunniks mälestusmärk (156)

Lihulas toimus mälestusüritus ka mullu, siis piirduti äraviidud samba foto eksponeerimisega.

2004. aasta 2. septembri õhtupimeduses eemaldati Lihula kalmistult sinna sama aasta 20. augustil paigaldatud mälestusmärk “60 aastat Eesti kaitselahinguid”. Sellel oli kujutatud Teise maailmasõja aegses Saksa vormis mees, relv rinnal, juures tekst: „Eesti meestele, kes sõdisid 1940–1945 bolševismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel".

Mälestusmärk eemaldati Juhan Partsi valitsuse ja välisriikide esindajate survel, tuues ettekäändeks, et see on riigimaal. Seda turvasid politseijõud, kes sattusid kohalike elanikega konflikti.

Punaarmee monumendid kalmistutele sobivad

Äraviidud sammas seisab juba üle 12 aasta Lagedi vabadusvõitluse muuseumis. Sellest on tehtud peaaegu täpne koopia, mis on plaanis järgmisel aastal taas Lihulasse alatiseks püsti panna. 

EKRE esimees Mart Helme ütles Õhtulehele, et sõjamasina hammasrataste vahele jäänud eestlased ei sõdinud mitte Reichi eest, vaid bolševismi vastu, ning need, kes sõdisid kaotaja poolel, on nüüd paraku kurjategijad.

Helme ütleb, et selline valikuline suhtumine on eriti näotu, sest Eestis seisavad veel ikka punaväelaste püstitatud ausambad. Ta lisab, et nende hävituspataljonide kuriteod tekitavad eestlastes siiani valu ja hirmu.

Samba äraviimine ei olnud Helme hinnangul ajalooline paratamatus: „Eesti oli ka siis suveräänne riik. Loomulikult tuleb arvestada liitlaste soovitustega, kuid meie toonased juhid lasid endale lihtsalt pähe istuda. Need soovitused tulid isegi mitte kahe riigi valitsustelt, vaid suursaadikutelt. Nagu ikka, ei vaevutud meie poolt isegi argumenteerima ega selgitama, mida Saksa vormis sõdimine eestlastele tähendas.“

Helme ütleb, et Lihulast kümmekonna kilomeetri kaugusel asuvas Tuudi külas on kaks punaväelastele pühendatud sammast, ja see ei solva kedagi. „Ka Saksa riik hoolitseb Hitleri nimel eest võidelnute haudade eest. Vaatamata sellele, mis vorm neil seljas oli. Saksamaa ei kummarda seepärast veel natsirežiimi,“ nendib ta. Helme arvab, et seni, kuni suhtume sallivalt punamälestusmärkidesse, peaksid valitsus ja kapo samamoodi suhtuma ka Saksa mundris võidelnutesse.

Ta kinnitab, et tulevaks aastaks tahetakse samba väikeste muudatustega koopia Lihulasse jäädavalt üles seada, kuid selleks tuleb üle saada bürokraatiast, mis juba loobib plaanile kaikaid kodarasse. „Muinsuskaitse on asjasse sekkunud. See on absurd. Mälestussambale on ju samal kohal isegi alus olemas. Samba originaal on Lagedil. Uus on selle järgi tehtud ning arvesse on võetud ka semiootilist analüüsi. Ehk siis sõjamehel on vorm, automaat ja kiiver. Kuid sarnane kiiver oli kasutuses juba ju ka Esimese maailmasõja ajal,“ räägib ta.

2004. aastal sammast analüüsinud semiootik Peeter Torop on öelnud, et kõikvõimalik SS-sümboolika on seal niigi summutatud. See on Saksa sõjaväemundrit kandev mees ja sellel on välja toodud Eesti aspekt.

Lääneranna vallavolikogu liige Meelis Malk ütleb, et EKRE on taotlenud Lihula mälestuspaiga korrastamist, kuid samba püsivast paigaldamisest pole veel juttu olnud. Tema sõnul on selle alusel alati lilled. Helme arvab, et mälestussamba koht on kalmistul.

Lihulas on sambal politiseerituse märk

Ajaloolane Küllo Arjakas on olnud riigi muinsuskaitsenõukogu ja Vabadussõja võidusamba komisjonigi liige. Ta leiab, et Lihula mälestussambale kanti ebaõnnestunult numbrid 1940–1945, sest eestlased ei sõdinud 1940. aastal bolševismi vastu. Arjakas ütleb, et vormgi, mida Lihula sambal kujutatud sõdur kannab, oli ebaõnnestunud. Ta lisab, et Wehrmachti ridades teeninutele on Eestis tegelikult teisigi mälestusmärke.

Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige Meelis Maripuu ei taha Lihula samba äraviimisele anda poliitilist hinnangut ja ütleb, et kui see on juba üle kümne aasta teise koha peal seisnud, siis peaks see sinna jäämagi. 

„Lihulal ei ole mälestusmärgi suhtes mingit sümboolset tähendust. Ta sai sümboliks seoses samba äraviimisega. Kodanikuna ei näe ma, miks peaks mälestussamba just sinna paigaldama. Kui leitakse, et neid mehi on vaja rohkem meeles pidada, siis võib ausamba püstitada sinnagi, kus sellel on suurem konsensus. Muidu jääb sellele politiseerituse märk külge,“ arvab Maripuu.

2004. aastal siseministri ametis olnud Margus Leivo leiab, et Saksa sõjaväe vormis mees oli üheselt arusaadav nii samba maha võtmise ajal kui ka praegu. Ta ei soovinud küsimust rohkem kommenteerida.

Eesti vabadusvõitluse muuseumi juht Johannes Tõrs ütleb, et Lagedilegi tuuakse samba juurde lilli ja süüdatakse küünlaid. „Olen sellega päri, et kui paigaldada Lihulasse sammas, siis uus. Las see mälestusmärk lõpuks puhkab oma väljateenitud puhkust. 15. oktoobril täitub sellel ju Lagedil 13 aastat. Kaitseliidu kaitse all Kosele kuuri viidud sammast pakuti lõpuks meie muuseumile. Varsti paneme Lagedile üles ka punaarmee kindralleitnandi Lembit Pärna kuju, mis õnnestus Ameerikasse müümisest päästa. Hakkavad teineteisega tõtt vaatama,“ räägib ta.

Samba mahavõtmine vallandas rahvarahutuse

Saksa mundris sõjamehe mälestusmärk avati 2002. aastal Pärnus, kuid võeti valitsuse käsul maha juba üheksa päeva hiljem. Oli ju peaminister Siim Kallas samba hukka mõistnud.

Kaks aastat hiljem püstitati see toonase vallavanema Tiit Madissoni eestedamisel Lihulasse.

Mälestusmärgi äraviimise ajaks Lihulasse kogunenud kohalikud elanikud loopisid puruks samba autokasti tõstnud kraana aknad. Turvakilpidega varustatud politsei kasutas rahva vastu jõudu. Kui kraana kell pool kümme õhtul samba autokasti tõstis, karjuti: „Häbi!“

Kividega loobiti ka politseiautot ja kraanajuht sai vigastada. Politsei kasutas rahva vastu pisargaasi ja kumminuiasid. 

Toonane valitsus põhjendas samba mahavõtmist sellega, et see püstitati riigi maale loata. 

Sammas viidi pärast dramaatilist asjade käiku esialgu Kosele ühte kuuri, kuid avati 2005. aastal Harju maakonnas Lagedil vabadusvõitluse muuseumi territooriumil.