ENE HION: raadiomaja kohvikus kees tõeline seltsielu (7)

 „Raadiomaja seltsielu käis kohvikus, millest võiks jutustada surmatunnini. Õhtuti oli kohvik maast laeni suitsu täis ja kihises nagu sipelgapesa. Aeti tööasju, räägiti elust, vahetati muljeid, jutustati anekdoote, peeti sünnipäevi, ripsutati silma ja veeti juusnoota. Kohvik sidus Raadiomaja tervikuks. Kohvikus käisid kõik: esinejad ja autorid, tehnikud ja administratsioon, näitlejad ja lavastajad, teadustajad ja reporterid,“ kirjutab raadio- ja teleajakirjanik Ene Hion raamatu „Südamete murdumise maja“ peatükis „Miljöö“.

„Raadio ja televisiooni ülemused kohvikut ei külastanud. Seevastu komitee esimees Jaanimägi ilmus sageli baarileti äärde kohvi jooma. Ta tuli märkamatult, istus omaette, jälgis elu poollangetatud laugude alt.

Raadiomaja kohvik asus sealsamas kus praegugi, esimesel korrusel. Keskel olid punakaspruunid ümarad sambad. Seinad olid kaetud täispuidust paneelidega. Seina ääres olid 4–5-inimeselauad. Mõni laud seisis ka ruumi keskel sammaste juures. Paremat kätt oli pikk lett baaripukkidega. Letil kõhutas ilmatu suur katel, mille kraanist puhvetipidaja nõristas vedelikku, mida uhkelt kohviks nimetati. Köök asus kohvikusaali taga. Kringleid ja torte valmistati kohvikus Tallinn. Raadiomaja kohvik oligi Tallinna filiaal, mis omakorda oli sõjaeelse Feischneri kohviku järeltulija. Kui maja oli alles uus, oli Raadomaja baar Tallinnas kõige stiilsem. Kohvikust võis läbi käia, polnud mingeid uksi. Kõik oli avatud. Ööseks pandi lukku vaid alkoholikapp."