***
Sa oled oma lapsepõlvest toredasti rääkinud, aga ometi oli sul raske lapsepõlv.
Mul oli väga kurb lapsepõlv. Nutta ei tohtinud, siis sain peksa.
Isal olid alkoholiprobleemid. Pärast sõda läks ta oma psüühikaga ikka täitsa lukku – muud võimalust ta ei näinud, kui end ära juua. Elasin 22 aastat ikka nii kohutavas olukorras.
Kuidas on sinust siis täiesti normaalne inimene kasvanud?
Oleks ju võinud tulla tänavatüdruk, aga tänu minu emakesele, kes oli minu ingel, minu tiivad, see nii ei läinud. Ta viis mind öösiti esinema raudteelaste klubisse. See oli minu suurim lava pärast lasteaeda. Seal ma laulsin. Ema tegi mulle marlist kleidi, tärgeldas ära, ja kuna ta oli juuksur, tegi mulle ka rokokoorullid pähe ja saatis mu sinna lavale laulma.
Just ema saatis su lauluteele?
Jaa. Ta laulis ka ise, tal oli ilus hääl. Ta oli orvukene: 11aastaselt kaotas ta ema, ja isa käis mööda Eestit ehitustel. Ta õppis juuksuriks, läks edasi Viljandisse, siis Türile ja Paidesse, lõpuks kohtas oma Oskarit ehk minu isa. Ka minul on oma isiklikud Oskarid olnud – minu laulud. Iga minu laul on olnud justkui pühendatud ka isale, kellega mul olid küll rasked seisud.
Said need ära klaaritud?
Ei, sest ta jõi end ikka täiesti ära. See on lapse jaoks kohutav tragöödia, eriti tütrele, sest tütred ju tahavad ikka issi sülle. Aga mina sain peksa. Kui ta oli joobnud, siis olin tema koroleva'ke – miskipärast kutsus ta mind vene keeles, aga muidu ta vihkas seda keelt.
Oled sa talle südames andestanud?
Jaa. 65 aasta juubelikontserdi pühendasin isale. 50 aasta juubelikontserdi olin kinkinud juba emale.
See on tore, et oled rahu teinud. Sinust on kasvanud väga tugev naine.
Jah, olen liikunud nii pika tee sõltumatuna. Ka minu ema oli selline.
Pikka intervjuud Heidy Tammega loe SIIT.
Kommentaarid