Ajakirjanik Madis Jürgen: ei saa seada normiks, et ajakirjanik seadust rikub (13)

"Ajakirjanik on samasugune inimene nagu kõik teised: ega temagi tohi ju eksida seaduse vastu," toob Jürgen välja. Ta lisab aga, et Lust on tema arvates tegutsenud oma õiglustunde ajel ja püüdnud paljastada seaduserikkumist.

"Ja teiseks: Lust teeb oma asja kuidagi kirega. Ta on olnud väga visa, et sellist rikkumist avalikkuse ette tuua – see on ka nagu tunnustust väärt, et ta pole käega löönud," sõnab Jürgen ja lisab, et nii mõnigi võiks võtta sellest õppust.

Ehk eesmärk pühitseb abinõu? "Seda ei saa seada normiks, et ajakirjanik rikub seadust. Ei saa olla niimoodi, et ma igal õhtul sõidan töölt koju, lähen Selverist läbi, ajan sealt mingisuguse saia endale tasku ja siis pärast, kui ükskord vahele jään, siis ütlen, et ma tegin eksperimenti," vastab ta. "See ei ole mingisugune õigustus. Aga kui on mingisugused teemapüstitused, mille kaalukus kaalub üle seaduse rikkumise, siis võibolla see mõeldav."

Jürgeni arvates kindlaid reegleid aga pole: igat juhtumit tuleb käsitleda eraldi ning lõpliku otsuse teeb kohus. "Aga ajakirjanikele tuleb ka öelda, et kui neil on midagi niisugust plaanis, peaks kindlasti juristidega enne nõu pidama. Rumalusi ei tasu teha. Ja seda nüüd endale tõesti normiks võtta, et vat mina käitungi nii, et mulle ei olegi mingeid reegleid - seda küll ei tohiks soovitada."

Ärandas iseenda auto

Jürgen meenutab, et ka tema on oma töö pärast kohtupinki kulutanud, see juhtus 1997. aastal. "Siis loeti igal hommikul raadiost ette nimekiri autodest, mis on ära aetud, aga see nimekiri, mis oli kätte saadud, oli õige lühike," kirjeldab ta, et talle tundus, et politsei suhtub sõidukite otsimisse kuidagi leigelt.

"Ja siis ma tõesti ühel hommikul lihtsalt helistasin politseisse, et vat selline auto on ära aetud. Aga tegelikult polnud – see oli minu auto."

Telebuss kannul, sõitis ta sellesama ärandatuks kuulutatud autoga Tallinna politseijaoskondasid läbi. "Hüppasin autost trepi ees maha, jooksin majja ja küsisin, et noh, mul aeti täna hommikul ära, et kaugele siis on otsimine jõudnud? Ja siis öeldi, et oh-oh, ega see nüüd nii kiiresti käi. Siin läheb ikka aega ja mõnikord nädalaid."

Jürgen läks tagasi autosse ja kommenteeris olukorda kaamerasse. Siis sõideti jälle edasi, järgmisesse jaoskonda. "Õhtul enne tööpäeva lõppu nägi keegi aknast, et oi, istub samasse autosse. Ja siis võeti asi üles."

Ta meenutab, et korrakaitsjad olid väga solvunud: eksperimendile järgnes süüdistus valeütlustes. "Minu jaoks oli oluline, et probleem tuleb lugeja ette tuua. See oli minu jaoks valus asi ja kas sellega nüüd midagi kaasneb… ma ei oleks uskunud, et nad nüüd nii solvuvad sellest," lisab Jürgen.

Viis püssitoru üle piiri

Süüdistus ajakirjanikku aga verest välja ei löönud. "Mina olin õiguse eest väljas. Mul ei olnud seal midagi enda meelest häbeneda. Tegin kõigepealt sellest uhke loo, kuidas ma niiöelda ärandatud autoga mööda linna ringi sõitsin ja teise loo tegin kohtus käimisest – see oli õieti naljakas ja siis mõtlesin, et kõige ägedama ja kõige pikema loo saaks veel pealkirjaga „Vangla-aastad“ Aga see jäi siis tegemata."

Esimese astme kohtus mõisteti Jürgen õigeks, teises loobuti süüdistusest.

Ta lisab, et oma ajakirjanikukarjääri käigus on ta teisigi valupunkte puudutanud eksperimente teinud. Näiteks, kui 1990ndatel oli suur metsavarguste aeg, katsetas ta, kuivõrd lihtne on müüa maha suvalisi palke. Sellele eksperimendile ei järgnenud isegi vihaseid kõnesid.

"Ja ükskord viisin roostes ja mittetöötava püssitoru üle piiri Lätti," meenutab ta, et asetas selle auto alla nõnda, et ots paistus summutitoru kõrvalt välja. Sõidukit uurinud piirivalvurid midagi kahtlast aga ei tuvastanud ja ajakirjaniku hurjutamise asemel tundsid ametnikud hiljem piirivalvurite pärast häbi.