Helen Randmetsa vanim poeg alustas kooliteed: tegelikult on see ju rõõmusündmus, aga millegipärast vanematele on see kurb (7)

Naise sõnul on nende kodukandis ka veel Viimsi kool, mis on aga palju suurem. Kuna Roben Thor käis Haabneeme koolis ka eelkoolis,  jäigi valik ikkagi Haabneeme kooli kasuks. 

Lugemine ja arvutamine olid juba varem selged

Randmets on väga uhke, et tema poeg ise õppimise vastu huvi tunneb. “Ta oskas juba aasta varem näiteks lugeda, kuigi ma ise ei ole teda otseselt õpetanud. Eks natukene suunanud ikka olen, aga nii, et istume ja loeme, seda ei ole olnud. Tal on ise huvi nii suur olnud, et ta on ise õppinud lugema ja ise möödaminnes loeb erinevaid raamatuid,” räägib naine. “Ta tõsiselt üllatab mind sellega, et mida ta kõike läbi on vahepeal lugenud, ma ikka väga imestan, et misasja, millal sa nüüd selle läbi lugesid?” naerab ta. 

Randmetsa sõnul oleks võinud Roben Thor juba aasta tagasi kooli minna, sest juba siis olid tal nii lugemine kui arvutamine selged. “Selles mõttes on tore, et talle endale praegu nii lugemine kui arvutamine meeldivad. Isiklik omapärane huvi on tal väga pikalt olnud,” sõnab ta. 

Paar nädalat enne 1. septembrit Randmetsa sõnul nad suurt kooliasjade ostlemistuuri veel teinud ei olnud. “Haabneemes kannavad lapsed koolivormi, selles osas olen natukene juba mõelnud, et mida juurde oleks vaja. Aga kooliasju kui selliseid ei ole veel ostnud. Neid veel jõuab osta, me ei ole veel kooli poolt täpset nimekirja ka saanud, et mida kõik vaja siis kokku osta,” rääkis ta toona. 

Kooliminek: lastele rõõmusündmus, vanematele kurb

Randmetsa sõnul ootas Roben Thor juba tükk aega kooliminekut. “Ta ootab elevusega ja tihtipeale küsib, et no mitu päeva veel?” nentis Randmets augustikuu keskpaigas.

Seda, kas poja klassis tuttavaid lapsi ees on, Randmets öelda ei oska, kuid samast lasteaiarühmast, kus Roben Thor käis, peaks Haabneeme kooli lapsi minema küll. “Koolis on kolm paralleelklassi, niiet ei tea, kui paljud neist ühte klassi satub. Aga poiss kindlasti ise loodab, et äkki satub mõni sõber ikka tema klassi.”

Uurides, kuidas Randmets ise end vanima poja koolimineku üle tunneb, nendib ta, et tunded on vastakad. “Kui lasteaed lõppes, siis selle lõpetamisel öeldi ka, et tegelikult on see ju rõõmusündmus, aga millegipärast vanematele on see kõigile kurb. Vanemad kõik ju saavad aru, et see ongi nüüd lapsepõlve lõpp ja hakkab see koolivärk nüüd pihta, kõik need pikad aastad!” räägib ta. 

“Eks hakkabki nüüd mingi uus etapp pihta ja eks esimese lapse kooliminek on alati eriline sündmus. Vähem kui kaks nädalat on aega, nagu natukene ootad seda esimest septembrit, aga samas ei oska midagi teha. Nipet-näpet ettevalmistused on veel teha, aga samas mõtled, et midagi peaks veel tegema, aga mida? Ei oskagi kuidagi olla ega midagi teha. Suve lõpp on, et kas peaks veel minema kuskile, või ei peaks? Mingi selline vahepealne olek on,” tõdes Randmets mõned nädalad enne koolialgust.