Kersna Lusti kohtuteest: talle võib ette heita palju, aga kiretust ja tahtmatust maailma muuta - seda küll mitte (35)

"Lust võitleb ikkagi parema maailma eest nii, nagu ta oskab ja nii palju kui tal on annet ja võimalusi, tarkust, mõistust ja kogemust. Kirglikult," usub Kersna, et jättes kõrvale kõik juriidilised nüansid, on tema arvates küsimus ikkagi eesmärgis.

Ta lisab, et ajakirjanike seas on neid, kes kombivad piire ja on loomulik, et ühiskonnas korda hoidvatele jõududele see väga ei meeldi. "Ja nendest võib ka aru saada," lisab ta.

Lusti tuleks hoida

Tänapäeva ajakirjanikud Kersna arvates kas mugavusest või ettevaatlikkusest õhukesel jääl enamasti ei kõnni. "Katrin Lust on tegelikult selles mõttes suur erand ja teda peaks hoidma, ma arvan."

"Ma olen selliste protestijate poolel siiski. Meie ühiskonnas on väga palju tasalülitatust ja seda ka ajakirjanike hulgas. Katrin Lust kindlasti ei ole tasalülitatud ajakirjanik. Talle võib ette heita küll paljusid asju, aga kiretust ja tahtmatust maailma muuta, seda küll mitte," ütleb Kersna.

Ta usub, et Katrin Lusti võttemeeskonnaga seonduvalt teeb prokuratuur lihtsalt oma tööd. "Nende poole on pöördutud, neile on esitatud kaebused-nõudmised – nad peavad vastavalt sellele reageerima." 

"Ei saa öelda, et on õige või vale, et koer haugub. Ta on koer, ta peabki haukuma. Samamoodi nagu selline hea ajakirjanik peabki olema opositsioonis: ta peab olema kriitiline, ta peab käima piiridel ja võitlema õiguse, vabaduse ja parema maailma eest."

Hüppas üle piiri

Piiride kompimise pärast on Kersna ka ise kohtukutseid saanud. Ühel korral lausa otseses mõttes: 2001. aastal läks eetrisse "Pealtnägija" saatelõik, mil ta hüppas üle Eestit ja Venemaad eraldava kontrolljoone. Piiririkkumist ei suudetud aga tõestada ning Kersna jäi karistuseta. 

"Istusin kohtupingis ka Matti Miliusega," meenutab ta üht 1993. aastal eetrisse läinud hommikuprogrammile järgnenut. "See oli otsesaade ja Milius luges ühe Priidu Beieri luuletuse, miss istus kõrval." Luuletuse keskseks mõtteks oli Kersna sõnul see, et elu peaks nautima ning naine peaks end andma igale mehele – muidu jääb milleski ilma. Miliuse esitus ei meeldinud aga sealsamas olnud modelliagentuuri omanikule Enelin Meiusile, kes läks Kersna sõnul endast täiesti välja.

"Veel sama päeva õhtul vabandas ETV peadirektor Hagi Šein „Aktuaalses Kaameras“ Kersna käitumise pärast, mida ei ole mitte keegi mitte kunagi Eestis teinud – et peadirektor ajakirjaniku pärast vabandab – sellepärast, et ma ei hüpanud Miliusele peale ja ei surunud tal suud kinni, ei toppinud käterätikut suhu, kui ta hakkas seda luuletust lugema." 

Iga teise saate eest käskkiri

Kersna lisab, et kohtu ees on tal tulnud olla veel, kuid kõiki juhtumeid ta enam ei mäleta. "Too oli see aeg, kus sa kogu aeg kohtus käisid. Oli veel kümneid asju, mille eest ähvardati kohtusse anda, aga ei antud," sõnab ta.

Ta märgib aga, et iga teise saate eest sai ta käskkirja. "See oli selline aeg, kus saadete tegemine oli pidev võitlus. Ma imestan senimaani, miks mind lahti ei lastud? Ma ei saa sellest aru! Minu peale on karjutud direktori kabinetis niimoodi, et aknaklaasid klirisesid ja ma imestasin, kui saade läks niimoodi, et ma ei saanud käskkirja, ei sõimatud või ei kutsutud vaibale. Et kas ma olen oma tööd siis halvasti teinud?"

Võrreldes praeguse ajaga, puudus Kersna sõnul 1990ndatel mugav heaolu. "Ja kuna ei olnud mul ka mingisuguseid pangalaene, mille nimel oleksin pidanud kõrvad peadligi tõmbama ja mööda põrandat roomama, siis ma sain seda endale lubada."

Lollil ajakirjanikul ja surnud ajakirjanikul pole vahet

Kersna arvab, et saba jalge vahel lahingusse minnes võib kaotusega juba ette arvestada. Ta lisab, et kui inimene on kindel, et võitleb õige ja ülla asja eest, pole tagajärjed tegelikult tähtsad. 

Ehk võimalikud tagajärjed ja juba määratud karistused pole manitsenud Kersnat ennast ettevaatlikkusele? "Loomulikult ei ole mõistlik tormata peaga vastu seina," vastab ta. "Kui sein on ees, ei ole mõtet jääda seda peksma ja nutma, et sein on ees. Sa mõtled, kuidas sellest üle minna või ringi minna."

Ta lisab, et rumalusi teha pole mõtet, sest lahingust peab vähemalt elusana välja tulema. "Selline alalhoiuinstinkt peab olema loomulikult igal ajakirjanikul. Loll ajakirjanik on umbes seesama, mis surnud ajakirjanik. Kummastki ei ole kellelegi kasu ega rõõmu."