Inimesed

LEMMIKÕPETAJA | Raivo E. Tamm: olime kõik lödipüksid, aga balletiõpetaja tegi meist sirgeseljalised näitlejad (4)

Aigi Viira, 1. september 2018, 13:02
Raivo E. Tamm.Foto: Teet Malsroos
„Kui tagantjärele mõtlema hakata, võiks väga palju õpetajaid lemmikuteks nimetada,“ tunnistab näitleja Raivo E. Tamm.

„Võiks rääkida lavakaõpetajatest Aarne Ükskülast ja Kalju Komissarovist ning Tallinna 32. keskkooli aja eesti keele ja kirjanduse õpetajast Viiresest ning keemiaõpetajast Kalmetist. Viimased kaks on need, keda koolivennad Andrus Vaarik ja Toomas Lõhmuste lavastuses „Oleme 13-aastased“ parodeerisid. Minagi kuulsin koolis neid kilde, mis olid etenduses sees. Õpetaja Viires susistas s-i ja tema kuldlauseks oli: „Eesti keeleš ei ešine šušiševaid häälikuid!“ ja keemiõpetaja rääkis läbi nina: „Üks-kaks-kolm, kotid laua alla! Muidu hakkan teie kottidega jalgpalli mängima!““

Samal teemal

Raivo tõdeb, et kõigi tema õpetajate seast koorub välja kaks, kes olid suisa ekstreemsed. Esimene neist on lavakunstikooli balletiõppejõud Erkki Tann, GITISe haridusega mees. „Kõok teda kartsid ja kõik teda kirusid, aga tema balletitunnid kujunesid meil selliseks, et olid kustki kõige tähtsamad – nagu oleksimegi tulnud lavaka asemel balletikooli,“ kirjeldab Raivo korda, mis oli sama karm kui Viiburi sõjakoolis. „Neisse tundidesse ei tohtinud sekunditki hilineda. Kord unustas Dajan Ahmetov balletisussikoti trammi, jooksis trammile järele ja sai oma sussid kätte, kuid jäi tundi hiljaks. Tann keeras ukse lukku, Dajani tundi ei lastud ega lastud ka arvestusele. Kõik õppejõud käisid palumas, et Dajan saaks võimaluse arvestusele pääseda. Tann oli lihtsalt nii karm!“

Teisalt oli rängast distsipliinist kasu: tudengid said plié tegemise selgeks. Raivo lisab, et vaatamata karmile õpetusmeetodile räägib omaaegne lavakunstikooli XIII lend kokku saades kõige rohkem just Tannist ning enam mitte põlastuse ja hirmuga. „Ta on tagantjärgi eeskujuks – just nimelt oma karmusega. Eks me olime kõik makaronijalad ja lödipüksid, aga balletiõpetaja pani meid tööd tegema! Meist said sirgeselgsed näitlejad! Me võtsime end kokku. Absoluutselt!“ Kokku võttis end XIII lend nii võimsalt, et sai tundides selgeks koguni tantsu Sergei Prokofjevi balletist „Romeo ja Julia“. Vägagi keeruka numbri, kus vastamisi liiguvad vaenujalal Capuletid ja Montecchid. „Kui seda meloodiat Klassikaraadiost vahel autsõidul kuulen, siis on kananahk ihul – see on tempel mällu igaveseks!“

Teine äärmuslik õpetaja oli Raivol Tallinna 32. keskkoolis – sõjalise õpetaja Vassili Dõmov. Mees, kes käis koolis tunde andma mererohelises sõjaväevormis, rind ordeneid täis.

„Ta oli uskumatu udu,“ viitab Raivo polkovnik Dõmovi perekonnanimele. „Kui lavakasse sisse astusin, kästi õpetajaid parodeerida ja mina tegin teda järgi. Saal naeris pisarateni. Ta oli keskmist kasvu junn, kel olid proteeshamba, mis rääkides kogu aeg ära vajusid. Neid hambaid lükkas ta siis keelega paika. See oli nii haige ja pöörane! Oli tunne, et sellist inimest ei ole tegelikult olemas! Aga kui läheb tagantjärele koolikaaslastega õpetajates rääkimiseks, tuleb kõige esimesena see vanamees meelde.“

Teisalt oli sõjalise õpetaja nii innustav, et Raivo klassis oli komsomoli sõjalis-sportliku mängu „Kotkapoeg“ võistkond. „Tulime 10. klassis Tallinnas esikohale ja vabariigis teiseks – mul on siiamaani esimese koha kuldmedal seina peal,“ ütleb ta. „Tegelikult mõjus Dõmov mulle hästi – ta oli oma loomult südamlik ja pehme ukraina vanapapi, kes absoluutselt ei sobinud õpetajaks ning ilmselt oli ka ohvitserina koomiline. Nii et tagantjärele ongi mul meeles kaks õpetajat: üks oli maksimalist ja teine täielik udukogu – Tann ja Dõmov.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee