Intervjuu Heidy Tammega
Inimesed
31. august 2018, 17:46

HOMMIKUSÖÖK STAARIGA

ÕL VIDEO | HEIDY TAMME: pärast Soome kolimist kustutati Nõukogude Eestis kõik minu jäljed – mind ei olnud enam olemas (35)

„Võin uhkusega öelda, et kui Soome läksin, tegin nii-öelda poliitilisi asju, mille pärast sain lausa karistada. Viisin läbi Eesti vabariigi aastapäevi, kui oli sügav nõukaaeg. Organiseerisin neid soomlaste kultuuriklubis, kohutavalt palju soomlasi võttis osa. Tõin sinna kokku eesti ja soome artistid, poliitikuid sai ka kutsutud,“ meenutab lauljanna Heidy Tamme (75), kes kolis 1983. aastal Soome põhjanaabrist abikaasa juurde. Seal teenis ta pikki aastaid leiba Helsingi rootsi teatri primadonna ja popi-džässikonservatooriumi laulupedagoogina. Eestisse naasis ta alles 2007. aastal.

Kuidas sind lasti välismaale? Mäletan, et olid suur estraaditäht ja siis – plaks! – sind enam polnud. Kõik sinu jäljed kustutati: oled käinud nii Tallinna 1. keskkoolis (praeguses Gustav Adolfi gümnaasiumis ehk GAGis) kui ka muusikakoolis, kuid sinu nimi kustutati kõigist arhiividest.

Mind ei olnud enam olemas. Õppisin Vabriku tänaval Tallinna 5. keskkoolis, mis hiljem muudeti 18. keskkooliks [praegune Kalamaja põhikool]. Siis, kui koolimaja renoveeriti, viidi meid GAGi.

Abiellusid soomlasega ja sul oli õigus saada Soome elama?

Jah, olen nüüd lesekene. Mina ei saanudki käia asju ajamas, sest mind ei kuulanud keegi, aga minu abikaasa käis lausa Soome peaministri ja hilisema presidendi Mauno Koivistoni välja. Tal õnnestus hankida Koivisto resolutsioonid ja kõik vajalikud dokumendid, mapp oli nii paks.

Et sina saaks Soome?

Jah, et saaks abikaasa juurde Soome. See võttis aega kolm aastat.

Videointervjuu Heidy Tammega Video: Video: Märt Niidassoo, Tatjana Iljina

Kas sind ei šokeerinud, et said Soome, nii ihaldatud kohta? Mina sain küll šoki, kui pärast kolmeaastast kadalippu sinna pääsesin. Siis olid soomlased nagu kommunistid ja kutsusid mind Soome kaitsepolitseisse ülekuulamisele.

Jah, nad ütlesid, et meil on samamoodi, nagu teil seal. Kolm ja pool tundi kuulati üle.

Mind kuulati ka kolm ja pool tundi üle.

Mind kuulas üle härra Pohjanoksa. Näitas pilti: kas te neid inimesi tunnete? Ütlesin, et ei tunne. „Aga nemad teid tunnevad,“ vastas ta mulle seepeale.

Kõigepealt oli väga agressiivne suhtumine: lasti pool tundi praadida, enne kui sisse kutsuti, ja siis hakkas gestaapo peale. Vaatasin aknast välja ja palvetasin, et rahu-rahu. See oli esimene kogemus. Jäin ellu. Lõpuks ta vaatas, et siin on selline proua, et ei saa kuskilt kinni hakata – nad ju teadsid, et olen konservatooriumis tööl ja Helsingi rootsi teatri diiva. Siis saatis härra Pohjanoksa mu viisakalt ära.

Aga nüüd teine muinasjutt. Eestis kutsus mind ülekuulamisele KGB.

Kui sa tulid siia külla?

Jaa.

Kas sind lubatigi niisama lihtsalt Eestisse tulla, kui olid Soome kolinud?

Ei, ema käis Moskvas, palus luba. Pidin ööbima hotellis, sest mind lubati riiki ainult turistina. Arvan, et seal kuulati mind ka pealt. Koristajad, kes käisid tuba korrastamas, vaatasid, kas olen seal ööbinud ja see info anti edasi. Tollis oli neil see teave juba olemas.

Kui KGB mind esimest korda üle kuulas, sain aru, et nad on normaalsed inimesed ja kalamehed. Tõin järgmine kord neile landid, terve kotitäie. Kui panin need lauale, unustasid nad lausa ära, et olen seal ruumis. Inimene jääb alati inimeseks, on ta vormis või mitte. Sellest ajast peale sain KGBst vabaks.

Sa oled üks igavene kaval rebane!

Kui oled hädas, siis tuleb kuskilt justkui hääl, mis sosistab nagu siilike: “Serviti-serviti!”

Praegu olen tänulik nende kogemuste eest. Tagantjärele võin endale öelda: jess, tubli tüdruk! Ma tegin ära ja olen sellest kõigest midagi õppinud. Mida erinevamaid inimesi ja olukordi sa kohtad, seda rohkem oskad edaspidi ellu jääda ja põlevast ahjust elusana välja tulla.

Ühel kaunil päeval olid sa Eestis tagasi.

Jep.

Miks sa tulid? Soomes oli ju kõik hästi. Sa ei pidanud koristama, kraapima.

Minu nime taga oli siiski, et käin kirikus põrandaid pesemas, kuigi käisin seal laulmas.

Sa tõusid kohe diivaks, pääsesid erialaõpetajaks.

Olin neile ikka primadonna.

Kas tulid pärast seda kui mees ära suri? Miks tulid?

Tulin, kuna olin töötanud 30 aastat Helsingi popi-džässikonservatooriumis ja hakkas pensioniiga tulema. Minu kaitseinglike, rektor Klaus Järvinen, kes oli mulle suur autoriteet, oli läinud juba pensionile. Pärast seda hakati kooli reformima, tekkisid intriigid ja võimuvõitlus rektori koha pärast. Paraku neil kahel, kes tahtsid kapteniks hakata, tiivad ei kandnud ja nad läksid riidu.

On rahustav kuulda, et mujal maailmas on ka ooperi- ja teatriintriigid.

Oi, kui palju! Sellest saaks palju saateid teha.

Kolleegidele olin ikka ryssä (tibla – toim). Osakonnajuhatajale, kes määras laulupedagoogidele õpilasi, olin kogu aeg kondina ees. Mulle andis ta selliseid õpilasi, kes polnud lauljana kohe valmis. Lõpuks ta tunnistas, et tema silmis olen roskasäkki (prügikott – toim). Sellele vaatamata olin õnnelik, sest mulle meeldiski õpetajana aidata õpilasel probleemidest võitu saada. Mul on nii hea meel, et olen tulnud sealt enda jaoks võitjana välja. Olgem ausad, see ei olnud kerge.

Ei olnud isegi diival kerge.

Mida rohkem end pead kehtestama, seda rohkem hakkad tööle.

Kas see mingi hetk ei murra?

Tulin siia natuke haavu lakkuma ja tegin endale selgeks, et ma ei otsi sõprust.

Tegin tööd iga indiviidiga, kes minu juurde tuli – 45, 60 või 90 minutit. Aitasin avada tema isiksuse tugevaid külgi, aga tegelesin ka tema probleemidega. See oli fantastiline. See on suur muutus, mille käigus annad ja saad. Samas oli see kui peegel mulle endale, tuletades meelde, milline noorena olin.

Ma ei armasta massi nii hirmsasti, ehkki tahtsin ka dirigeerida.

Sa armastad individuaalõpet?

Just, sellega ma tegelesingi. Me oleme kõik indiviidid, kordumatud, pärast meid läheb vorm katki.

Mulle meeldib, et sa oled üks väheseid õpetajaid, kes julgeb ausalt, kõva häälega öelda välja vigu, mida tehakse.

Jah. Olen aastakümnetega jõudnud pedagoogina järeldusele, et andetuid, ebamusikaalseid ja laisku inimesi maailma ei sünni. Igaüks on oma tempo, programmi, rütmi ja andega. Aga anne on nagu briljant, mida peab kõigepealt lihvima, et see hakkaks eri suundades valgust kiirgama. Mul on nii kahju, et meie noored lauljad jäävad kuhugi oma mugavustsooni, oma piruka juurde ja ütlevad, et see ongi minu stiil.

Kas toodame liiga palju uusi lauljaid?

Ei tooda, aga peame neile ausalt ütlema: sul on laulmiseks eeldusi, hakka tööle. Sa ei ole staar, staarid on need, kes on selle tiitli elus välja teeninud. Jaak Joala, Vello Orumets – need on tähed.

Kas meie staarid jäävad toppama?

Jäävad.

Mida nad siis peaks tegema?

Mina saadaks nad Venemaale õppima. Jaak Joala tutvus oma häälega alles Venemaal, kui Vene heliloojad kirjutasid talle laule. Tema julges seal hakata laulma häälega ja tutvus, millised ta võimalused on. 

Kas on mõni noor artist, keda vaatad ja ütled “Vau!”?

Mulle meeldis kohutavalt isiksuse, looja ja esitajana Chalice, kes taasiseisvumispäeval esitas lauluväljakul laulu “Minu inimesed”. See, mida ta endast välja andis, see oli nii fantastiline. Öelge Chalice’ile edasi, et tal on üks vanaprouast fänn.

Sa tulid Eestisse tagasi aastakümneid eemalolnuna. Siis tundub ju, et kõik hakkab nullist ja pead end uuesti kehtestama.

Ma ei pidanud kehtestama, sest olen juba pensionär.

Sa jäid Soomes pensionile?

Jaa. Mul oli Kolde puiesteel Eesti kodu alles, oma aiakene. Seda tänu emale, kes palus mind: Heidykene, vaata, et kodu ikka alles oleks, kuni elus olen. See on 1920. aastatel ehitatud.

Sa oled tegelikult ju Kalamaja tüdruk?

Jah. Minu kodu oli 22 aastat praeguse kohviku Boheem ruumides. Seal on sama põrand alles – mul on hea meel, et see on jäetud samaks. Ema üüris seal kolmetoalist korterit. Kohviku tagumine osa oli meie vannituba. Kohviku eesmises osas asus toona õllebaar. Sumin oli kogu aeg vannitoas, mu isal polnud vaja kaugele minna.

Kas sa tahaks, et sinna pandaks mälestustahvel Siin elas Heidy Tamme?

Loomulikult oleks see tore.

Sa oled oma lapsepõlvest toredasti rääkinud, aga ometi oli sul raske lapsepõlv.

Mul oli väga kurb lapsepõlv. Nutta ei tohtinud, siis sain peksa.

Isal olid alkoholiprobleemid. Pärast sõda läks ta oma psüühikaga ikka täitsa lukku – muud võimalust ta ei näinud, kui end ära juua. Elasin 22 aastat ikka nii kohutavas olukorras.

Kuidas on sinust siis täiesti normaalne inimene kasvanud?

Oleks ju võinud tulla tänavatüdruk, aga tänu minu emakesele, kes oli minu ingel, minu tiivad, see nii ei läinud. Ta viis mind öösiti esinema raudteelaste klubisse. See oli minu suurim lava pärast lasteaeda. Seal ma laulsin. Ema tegi mulle marlist kleidi, tärgeldas ära, ja kuna ta oli juuksur, tegi mulle ka rokokoorullid pähe ja saatis mu sinna lavale laulma.

Just ema saatis su lauluteele?

Jaa. Ta laulis ka ise, tal oli ilus hääl. Ta oli orvukene: 11aastaselt kaotas ta ema, ja isa käis mööda Eestit ehitustel. Ta õppis juuksuriks, läks edasi Viljandisse, siis Türile ja Paidesse, lõpuks kohtas oma Oskarit ehk minu isa. Ka minul on oma isiklikud Oskarid olnud – minu laulud. Iga minu laul on olnud justkui pühendatud ka isale, kellega mul olid küll rasked seisud.

Said need ära klaaritud?

Ei, sest ta jõi end ikka täiesti ära. See on lapse jaoks kohutav tragöödia, eriti tütrele, sest tütred ju tahavad ikka issi sülle. Aga mina sain peksa. Kui ta oli joobnud, siis olin tema koroleva'ke – miskipärast kutsus ta mind vene keeles, aga muidu ta vihkas seda keelt.

Oled sa talle südames andestanud?

Jaa. 65 aasta juubelikontserdi pühendasin isale. 50 aasta juubelikontserdi olin kinkinud juba emale.

See on tore, et oled rahu teinud. Sinust on kasvanud väga tugev naine.

Jah, olen liikunud nii pika tee sõltumatuna. Ka minu ema oli selline.

Äkki oledki selle sõltumatuse lapsepõlvest kaasa võtnud?

Olen ju Jäärakene.

Ma olen ka Jäär. Meil pole vaja tühja loba.

Kui meil on mingi oma vägev mõte, siis meie loomus ei salli seda, et keegi hakkab veel õpetama. Tahame seda ise proovida ja sarved murda. Mulle üks arst ütles, et vaata, et sul sarved ikka alles ka jääks.

Kuidas sa ikkagi nii krõps välja näed? Sa oled sile, ilus, heas toonuses.

Mul nahk tavaliselt teipidega pingule tõmmatud, aga läks lahti, näed.

Palju loeb see, kui armastad seda ilusat, jumalikku kingitust – elu. Et oleks uudishimu ja hasart. Samuti on andnud palju juurde muusika, töö ja inimesed. Iga kohtumine on kingitus. Kas või seegi intervjuu.

Pits konjakit ei tule enne lavaleminekut kõne allagi

„Mul oli kord hääl ära ja keegi andis retsepti, et pane kokku konjak, mesi, munakollane ja koor. Segasin selle koogelmoogeli ära ja võtsin enne esinemist varietees sisse. Kas ma siis laulsin? Ma uitasin seal ringi ega mäleta sellest õhtust enam midagi, sest seal oli ju konjak sees,“ meenutab Heidy Tamme. Sellest vahejuhtumist saati pole Heidy enne lavaleminekut tilkagi alkoholi tarvitanud. „Minu altar on lava, minu publik on inglikesed ja minu laulud on minu palved ja need on pühad. Pärast seda, kui sain selle kogemuse, sai mulle selgeks, et mitte üks tilk! Lava on püha paik.“

BRAVUURITARIGA: „Iga kohtumine on kingitus. Kas või seegi intervjuu,“ lausub Heidy Tamme intervjuus Anu Saagimile. Foto: Jörgen Norkroos